Kellel ideaalsed lapsed on, ärge siit edasi lugege, aga kui otsustate seda siiski teha, siis ise teate ja vastutate, kui silmavähi saate.
Kui ma vahel mõtlen, et mind ei suuda miski ega keegi rohkem närvi ajada, sest kolm last, neljas tulemas, üks mees, kaks kassi ja vahel parajalt loll koer on juba piisav koorem, mis peaks ühe elujõulise noore naise närvid halvama, siis vähemalt lapsed suudavad mulle ikkagi aegajalt meelde tuletada, et mul on närvid. Ja vahel tõmbuvad need ikka veel, peale 7 aastat sellises koosluses elades, krussi.
Täna hommikul ma kuulsin läbi une, kuidas poisid juba varakult üleval olid. Nad ei läinud lasteaeda, sest kasvataja kurtis eile, et Hendrikul on nohu ja köha. No ma vaidleks küll sellele vastu, sest ma pole teda kordagi nina luristamas või köhatamas kuulnud, aga see selleks. Las siis olla kodus, kui nii nõutakse.
Igatahes olid nad juba varakult üleval ja no nende kõnepruuk on ikka kohati üle piiride. Eriti just siis, kui meie “magame” või nad arvavad, et me oleme piisavas kauguses, et midagi kuulda.
Mul tõmbas närvi nii mustaks. Minu lapsed ja räägivad üksteisega nii! Kasvatamatud! Ausalt ka. Aga uni oli nii mega hea, sest Kristofer ajas mind öösel mitu korda üles ja oma vaalamõõtmetes kõhuga pole just kerge edasi-tagasi komberdada ja kedagi maha rahustada.
Poisid nimetasid üksteist peerudeks, tegid puuksunalja ja ütleme, et sealt võis mõne suguelundi nimetuse ka kuulda. Ja muidugi lobisesid nad kõva häälega.
Peale seda, kui nad olid suutnud mind oma kõva hääle ja jubeda kõnepruugiga üles ajada, sättisid teised end elutoa diivanile, teki alla lebotama, võtsid sihvkakausi ühes endaga, panid multikakanali käima ja lihtsalt nautisid. Nagu ühed täiskasvanud inimesed, kes on pikast tööpäevast räsitud.
Nautisid seda, et olid suutnud mind üles ajada – mission completed.
Nad teavad, et ma ei luba neil seda jama süüa, aga savi ju, mida emme keelab või mitte. Samamoodi olen ma neile kurguauguni rääkinud, milliseid sõnu tohib kasutada ja milliseid mitte. Peale seda, kui siia kolisime, on nad hakanud kasutama selliseid sõnu, et endal jääb ka karp lahti. Aga seda ainult kodus ja omavahel. Mujal, oh ei, nii viksid ja viisakad. Õnneks.
See on see vabalt õues ringi jooksmise pahupool, mida ma kartnud olen. Puututakse kokku igasugustega.
Igatahes, läksin elutuppa, pärisin aru, mis toimub. Lapsed itsitavad. “Hendrik ütles seda!” kitub Raimond. “Aga Raimond ütles ka nii!” paneb Hendrik vastu.
Ma võtsin neil automaatselt juhtme seinast välja. Mitte neil. Teleril ikka. Tõstsin oma hääletooni ja seletasin neile 7838399 korda, et minu kodus, minu lapsed sellist juttu ei räägi. Ja mujal ka mitte.
Ma läksin vist endast nii välja, et nimetasin neid ülbeteks kasvatamatuteks lasteks (ma ei tea, kes neid kasvatanud pole :D) ja märkisin ära, et ma ausalt võtan endale uued lapsed. Raimond ajas silmad pärani ja teatas üsna entusiastlikult selle peale: “Sa ei saa, nemad teevad ka pahandust!”
Aga tõesti… Mul on vahel nii nõme tunne sees, kuidas nad üksteisega räägivad. Tehku pahandusi, palju teevad, aga üksteise kohta ei tohi mitttteeekunagi halvasti öelda. Veel enam enda venna. Mitte, et võõraste kohta tohiks, aga teate ju küll, mida ma mõtlesin.
Fun fact: tänu Raimondile on kodukindlustus must have asi. ?
Ma läksin 2 aastasele lasteaeda järgi ja kasvataja ütles, et A ütles täna kaks roppu sõna. Üks olevat olnud s-tähega. Ma imestasin, kuna kodus ta ei ole selliste sõnadega rääkinud. Ja kodus me ise ka ei räägi nii. Hakkasin siis mõtlema, kust ta võis neid sõnu kuulda. Mõtlesin, kas ta äkki vaatas mõnda saadet. Ja nii oligi. Eelmisel õhtul oli Malluka saade, kus Kardo korjas hoovi peal koerakakat (saates ütles ta seda teise sõnaga). Ja sealt jäi kohe külge.
Aga see ongi vist see, et kui üritad neile midagi kasulikku õpetada, no ei jää meelde, tee mis tahad ja kui kuulevad midagi ebavajalikku, salvestatakse kohe automaatselt mällu ?