Kuidas pannkoogitaigen mu käte vahel plahvatas

Mulle kohe meenub sellega Reporterist kuuldud uudis, kuidas ühe noore naise käte vahel seksmänguasi õhku lendas… See küll ei sarnane absoluutselt pannkoogiteemaga, aga lihtsalt… postituse alustamiseks või nii.

Ma olen varem ka siin kirjutanud, et söögi tegemine pole minu teema. Ma arvan või tegelikult olen päris kindel, et Geit on selles süüdi. Nimelt on ta mu elu liiga mugavaks muutnud ja veedab köögis nii palju aega, et ajaga on mu söögitegemisoskus… mmmm… haihtunud? No päris nii ma ei ütleks, sest kui Geitu pole, päris nälga me ka ei jää. Tomatit-kurki oskan hakkida, muna ka praadida nii, et suitsuandur ei tunnistaks minu tegevust tulekahjuks, seega… Midagi nagu oskan ka.

Tundsin end täna eriti läbikukkununa. Ilmselt rasedusest tingitud hormoonid, aga ma reaalselt hakkasin hommikul köögis nutma ja tunnistasin endale, et isegi pannkookide või tähendab selle taigna tegemisega ei saa ma hakkama. Mis naine ma selline olen?

Mis siis täpsemalt juhtus?

Valasin vilma pannkoogijahu paki tühjaks, kogu sisu ühte kaussi. Loen pakilt: 550-600ml piima või veega jahu ära segada. Ok. Üks tass meil 250ml, kaks ja veerand tassi umbes, peaks sobima küll. Peale seda mõttekäiku jooksis mu aju vist lühisesse, sest ma millegipärast arvasin tõsimeeli, et need kilepiimapakid on pooleliitrised ehk ma võtsin kapist ühe terve piimapaki välja.

Valan tassi täis, tühjendan jahukaussi, valan tassi täis, tühjendan jahukaussi.. ja nii NELi tassitäit! Kahe ja veerandi asemel neli. Piim valatud, hakkan segama.. Kurat, liiga vedel on! Mis värk on? Vaatan kõik asjad laual üle. Haarasin kapist suvalise nisujahupaki ja kühveldasin seda kaussi juurde. Segan. Jeesus, nii tükkis. Kus blender on? Ei leia. Ah, panen Nutribulletisse pool sellest kausist, sest rohkem sinna ei mahtunud.

Panin bulleti tööle, näen, et taigen muutub kreemjaks. Jess, päev on päästetud! Masin kinni. Hakkan bulleti topsikut lahti keerama ja opaa, kaas lendas suure hooga pealt ja kogu taigen oli vahtus ning purskas sealt välja nagu vulkaan. Mu juuksed, mu pluus, mu käed.. kõik oli taignane. Ja taigen ise jumala vahtus. Ok, vist ei olnud hea mõte. 😀

Lapsed tulid vahepeal jälle ma-ei-tea-mitmendat korda küsima, millal juba pannnnnnakaid saab, emmeeee? Kohe-kohe! Lubasin ma 62627-ndat korda. 😀

Miksisin vahutaigna ja tükilise taigna kokku ja hakkasin käsitsi kloppima. Kloppisin-kloppisin, ah suva, peaks olema küll nüüd miskit, millest pannkooke saaks teha.

Esimene pannkook läks pekki, nagu ikka. 😀 Teine tuli väheke paks. Kolmas kõrbes nats põhja. Neljas oli juba päris ok ja Raimondile kõlbas. Viies oli “harjutamine teeb meistriks” esimene meistriteos. 😀 Ja nii saigi kõige parema esimese maitseelamuse Hendrik. 😀

Mina see-eest ei tahtnud süüa. Isu oli läinud. 😀

Kui Geit töölt koju tuli, uhkeldasin, et tegin pannkooke, jättes rääkimata selle, millist vaeva ma nägin, et nendeni üldse jõuda.

“Nägin jah…” ütles ta moka otsast.

“Kõlbavad kah?” küsis kohe järgi.

“No ma ei tea, ma pole proovinud, aga lapsed sõid küll isuga,” vastasin talle.

Kirjeldasin talle, kuidas ma neid valmistasin ja ta hakkas naerma. Ütles selle peale, et jätaksin söögitegemise parem talle. 😀

Nutribullet jäi õnneks terveks, mina ka, ainult koristamist oli hiljem NATUKE. 😀

Järgmine kord, kui mul tuleb jälle hiilgav idee pannkooke teha, ostan ma selle, for sure: