Eks see rasedus ole üks imeline aeg, kus naine võib vahel oma emotsioonide sisse lausa ära uppuda. Nii on ka minuga. Ma mäletan, et oodates Hendrikut ja Raimondit, olid tujud üsna kiirelt vahelduma, kuid nii tujukas ma pole eales olnud kui nüüd.
Mul hakkab vahel lausa häbi, milline nõme bitch ma olla võin, aga siis rahunen ma üsna kiirelt maha ja saan vabalt need tujutsemised raseduse kaela lükata. Tegelikult üsna kummaline, et rasedus niiviisi hormoonid möllama paneb. Negatiivseid tujusid on palju palju rohkem kui positiivseid, mis tekitab omakorda veel rohkem kurbust. Ma pole veel hetkel kindelgi, kui palju nööbsu minu sees küpsenud on ehk arst pole ei tähtaega kirja pannud ega raseduse suurust saanud mõõta ja mul on juba selline tunne, et tahaks ära sünnitada.
Mu rinnad löövad tuld välja, mida ma mäletan, et teiste rasedustega vähemalt nii alguses pole olnud. Mul on süda koguaeg nii paha, süüa korralikult ei saa.
Raseduse alguses tekkis mul üks suur mure veel. Mu käed ja jalad hakkasid valutama. Mitte päris valutama, aga selline tunne oli, et veri ei käi ringi. Valuga kaasnesid silmnähtavalt suurenenud veresooned. Öösiti ärkasin üles, sest peopesas oli valus. Tegin silmad lahti ja avastasin, et hoian käsi väga tugevasti rusikas ja küüned tegid peopesale haiget. Ma reaalselt kangutasin oma sõrmi lahti.
Mina muidugi kartsin, et kindlasti on midagi hullu viga. Selliste valudega kaasnes tohutu väsimus ja jõuetus. Ma lihtsalt võisin lebada voodis terve päeva, sest jaksu polnud. Ämmaemand aga ütles, et mul on magneesiumi puudus. Tänaseks olen juba nädalake viimast võtnud ja valud on kadunud.
Kui oleks mingi imerohi, mis võtaks ära need ootamatud tujutsemised, pliiiiiiiiis, let me know! Ma ärritun kergelt, puhken iga väikese asja peale nutma ja rõõmustan liiga vara. 😀
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Mul oli teise lapsega pidev jalgade valutamine. Teine oli tüdruk, esimene poiss, kellega polnud üldse ühtegi häda.
Kas võtad mg tabletina? Õli pidavat kiiremini imenduma, st otse läbi naha.