Avaldati soovi, et ma kirjutaksin oma teisest lapseootusajast. Aega mul hetkel on ja miks mitte?
Millest alustada? Teine laps oli rohkem planeeritud, kui esimene. Menstruatsioon jäi ära, tegin mitu testi, kuid koguaeg oli ainult üks triip. Siis tegin uuesti kaks testi ning üks triip oli kindlalt olemas, teine natuke hägusem. Siis sain aru, et okei, ma olen rase. See tuli kuidagi rahulikumalt. Ma absoluutselt ei põdenud. Mis seal ikka põdeda? Elasime mehega koos, esimene laps olemas, ma käisin lapsehoidjana tööl. Kõik oli väga tore.
Ainuke asi, mida ma põdesin, olid minu ärevushäired. Need tekkisid peale esimese lapse sündi (mõelge, tänaseks juba peaaegu 4 aastat olen ma ärevushäiretega inimene. Kohutav, kuidas aeg lendab). Siis oli mu ärevushäiretes selline faas, kus ma üritasin igal võimalikul hetkel võõraid inimesi vältida ja kodust eriti mitte välja minna. No, see lapsehoidja töö.. oli üsna kodu ligidal ja sain käidud-oldud, kuid hakata käima regulaarselt kuskil kesklinnas arsti juures? See oli minu jaoks ületamatu raskus. Kuid ma sain hakkama. Kuidagi.
Ma mäletan, et kui ma teada sain teise lapse tulekust, helistasin emale ja nii mööda minnes ütlesin, et ou kuule, tead, ma olen rase. Sa saad jälle vanaemaks. 😀 Ema kogus end veidi ja noh, mis seal ikka. Kui tuleb, siis korki ette ei pane ju. 😀 Need on siis minu enda sõnad ikka.
Teine rasedus (õh, kuidas ma seda sõna vihkan :D) kulges keerulisemalt. Ma olin rohkem väsinud, selg valutas, tänu ärevushäiretele oli mul kõrge vererõhk ja kõrge pulss pidevalt. Ühel korral kukkusin bussis kokku, sest istumisvõimalust ei olnud, oli palav ja inimesed ümberringi vaatasid mind nagu ma oleks mingi narkomaan. Ausalt. Kõik kartsid mind 😀
Tihtipeale kui oli ämmaemanda visiit ees, siis jõudsin ma sinna, arst mõõtis vererõhku ja see oli omadega laes. Noh nende ärevushäirete pärast ikka. Üks kord jäeti mind isegi haiglasse. Ütlesin küll, et nende häirete pärast on see vererõhk nii kõrge, aga igaksjuhuks pandi mind sünnituseelsesse osakonda. Järgmine päev sain õnneks koju minna.
Esimene poeg sündis 8 päeva üle tähtaja. Teine sündis kaks nädalat. Kui tähtaeg kukkus, kirjutas ämmakas mulle saatekirja sünnituse esilekutsumisele- 18. aprill. Õh, kuidas ma see aeg lootsin, et ta tuleb ikka ise. Minu jaoks on parem see, kui ma ei tea ette, et sellel päeva hakatakse mind torkima ja surkima.
17. aprill tähistasime mehe sünnipäeva (18. aprill tal sünnipäev, aga siis läksin ju sünnitama). Ma ei saanud terve öö magada. Ma nii hullult kartsin. Võib öelda, et teise rasedusega kartsin veel rohkem, sest ma teadsin, mis mind ees ootab. Ootas mind aga veel hullem, kui ma loota võisin…
18. aprill hommikul läksime mehega kella 8-ks kesklinna sünnitusmajja. Vaadati mind üle, tehti vajalikud asjad ning siis viidi sünnitustuppa. Ma olin eelmisel ööl vahelduva eduga maganud nii 2-3 tundi ja olin õudsalt väsinud. Mees samuti.
Ämmaemand tegi lootekoti katki ja kogu vedel kupatus voolas minust välja. Deem, kui valus see surkimine ikka oli. Mul siiani meeles. 😀 Siis hakkasin ma seal edasi-tagasi tatsama ja ootama, et midagigi juhtuks. Varsti juhtuski. Hakkasid regulaarsed valud. Mõtlesin, et võiks vanni võtta. Arst oli nõus ja lahkus. Mees lasi vanni vett täis, kui arst tuli tagasi ja teatas, et vanni enam ei saa. Okei!
Algasid regulaarsed tuhud ja peagi tahtsin pressida. Pressisin ja pressisin nii kuidas jaksasin. Mäletan, et ühe pressimise ajal läks silme eest punaseks. Jah, punaseks! Tavaliselt läheb mustaks, mul läks punaseks. Kuid üsna kiirelt sain aru, milles asi- mul purskas ninast verd välja, kuna ma pressisin näkku selle kogu värgenduse, kuigi oleks pidanud pressima alla. Kes seda asja mõistab. 😀 Mina.
Laps ei olnud veel käes, kui mina juba silma looja lasin. Mulle anti naerugaasi valude vähendamiseks, kuid see pani mind magama. Järgnes see, et mulle pandi tilgut, et emakale jõudu juurde anda. Ma olin nii väsinud ja nii segaduses ja üldse.. jõudsin ma punkti, kus ma ei saanud üldse aru, mis minu ümber toimub. Kui mulle aga öeldi, et kui nüüd pressin ja laps välja ei tule, siis võetakse vaakumiga, siis mu emakas võttis oma jõuvarud kokku ja pressis lapse välja. Vaakum oli viimane, mida ma oleks tahtnud.
Kui osad ütlevad, et ega see lapse rinnale panek sind midagi unustama ei pane, siis mul on küll teisiti. Mõlema lapsega. Kui laps on rinnal, kaob kõik muu ja ma suudan naeratada. Ka peale teist last lapiti mind kokku. Mitte väga hullult. Ja kõik muu oli mulle tuttav juba- imetamine, hoolitsemine, öine trall jne.
Ka Raimondiga oli nii, et paar nädalat oli öösiti üleval ja siis magas terve öö. Minusse mõlemad- ma olen ka igavene unekott! 😀
Tubli ema oled! Joudu ja jaksu teise lapse kasvatamisel 🙂 Paikest!
Mul ka peale lapse sündi ärevushäired. Reisile ilma lasteta minna ei saa jne..
Mille puhul sul need on? Mille vastu vms? Nii krdi raske on elada nii ��
Ma ikka endiselt ei suuda ära imestada, et meil mõlemal aprillibeebidest Raimondid, mul 21.aprill. Ja no mulle tohutult meeldib su blogi. Ma vist veidi imelik aga ikkagi 🙂 Supersuper
Joond alkoholi oled täna w?
Ei
Kas sa arvad, et oled imelik, sest sulle meeldib mu blogi? See teeb küll kurvaks 🙁
Ei ei. Mitte see pärast imelik, et meeldib vaid, et ah ma ise ka ei tea. Pole nagu eriline lugeja aga sinu blogi väga huvitab.
No see teeb küll väga rõõmsaks 🙂
Hakkab pihta mingi sapi pritsimine…
Kōigepealt pane sõnad õigesse järjekorda!
kui vana olid kui teise lapse said?
20
Teine laps oli rohkem planeeritud kui esimene. * Kui ees ei käi koma, kui on tegemist võrdlusega. Koma tuleb siis, kui järgneb öeldis ehk tegusõna.
*Ma ei viitsi eraldi kommenteerida, kirjutasid oma ärevushäiretest siin kusalgi jälle, kuidas sa siis ikka juhilube saad teha?
Kusalgi?
Kus nüüd tuli õigekirjament välja 😀
Tavaliselt nagu iga teine inimene.
nii ilusad lokid esimesel pildil, kas sirgendajaga või lokitangidega tehtud? (:
Olen su blogi suur lugeja, väga meeldib. Jätka samas vaimus 🙂