No, kui ta ikka otsustab, et tuharseisus on hea lebotada seal, siis kohtume me oma beebiga juba 20. märts!
Täna oli siis see niiöelda viimane ämmaemanda visiit. Kaalusime, mõõtsime, ta katsus ja proovis aru saada, kas beebi on ennast ümber pööranud. Ta arvas, et pole, aga saatis igaksjuhuks mind ultrahelisse ning seal sain kinnitust, et istub teine ikka pepu minu vaagnas ja ootab. ?
Andis mulle saatekirja ka plaanilisele keisrile ning jagas infot üleüldiselt selle operatsiooni kohta. Haiglasse sisse pean minema juba 19.03, sest neil on keiser esimene operatsioon päevas ning et vältida igasuguseid hilinemisi ja viivitamisi, peangi eelnev päev juba kohale minema.
Geit ise teab, kas tahab tulla kaasa või ei. Ma oletan, et ta ikkagi tahab ja tegelikult ma isegi tahaks, et ta oleks seal kõrval, kui mind lahti lõigatakse. Mul tuleb hetkel kerge paanika peale, kui mõtlen üldse sellele, et keiser tuleb. Mulle absoluutselt ei meeldi kuskil lebada ja teada, et ma ei saa sealt kohe nüüd ja praegu vajadusel minema joosta. Tekib kerge ärevus. Nagu klaustrofoobia või midagi.
Kaalust olen 11kg juurde võtnud, beebi tundub ka ilusti kasvavat. Saabki see aeg varsti läbi! Ma tõesti nautisin seda rasedust. ?
Eks ma sisimas ikkagi loodan, et ta pöörab ennast ümber ja seda kontrollitakse ka enne keisrit. Mul on tavasünnitustest taastumine nii lebo olnud, et oleksin nõus neid sünnitusvalusid veel kord vabalt läbi tegema.
Peale keisrit saan kohe beebi enda rinnale ja koos viiakse meid ka palatisse.
Mõnes mõttes on hea, et tean ette, millal oma beebiga kohtun, aega on veel valmistuda, sest no ma pole absoluutselt tema tulekuks valmis veel. Tal pole isegi voodit. ?
Muidugi on ka võimalus, et sünnitegevus hakkab varem pihta, aga sellisel juhul, jällegi, pean kindlasti haiglasse minnes ütlema, et laps on tuharas ja sellisel juhul tuleb erakorraline keiser.
Kananaha võtab ihule see teadmine, et juba kõige hiljemalt kahe nädala pärast saan oma beebikest nunnutada. ?
Pean su mulli natuke rikkuma.. Peale keisrit antakse laps sulle korraks näha, seejärel antakse ta isa rinnale niikaua kui sind kokku lapitud ja tuimestus üle läinud… Seda muidugi juhul kui isa kaasa ikka tuleb. Mul läks mitu head tundi, enne kui sain last uuesti näha ja tavapalatisse… Aga oli ka ootamist väärt ja isa sai lapsega erilise sideme luua 🙂
Miks ämmaemand mulle valetama peaks, ma hästi aru ei saa ?
Mul sõbranna on kaks korda keisrilõikega saanud beebid. Jah, temal ka nii polnud nagu sulle öeldi. Laps anti isale ja tema ise sai lapse juurde veidi aja pärast, kui kõik õmblused ja muud tegevused tehtud. Ja muidugi ärkamine narkoosist võtab ka aega. Tal oli muidugi narkoosiga, kui sul tuimestusega tehakse siis võib hoopis teine lugu olla ??
Mul oli ka nii, korraks ainult nägin, siis tehti temaga protseduurid ja viidi lastetuppa ja mind intensiivi, kui olin õmmeldud.
Ise küll ei ole läbi kogenud keisrit, aga tean kas et sõbrannale on korraks pandud rinnale ja siis isale ja ema õmmeldakse. Kui nüüd mõelda siis see loogiline ka, laps antakse vaid selleks ajaks ära kui sind õmmeldakse 🙂 ja vb said ämmakast valesti aru või tema ütles kogemata valesti, ega ta valetama sp ei pidanud ? aga kui Jane ära käib, siis saame teada, vb temal teistmoodi kui ennem oli ?
Ta ütles, et neil ongi väheke teisiti ja rohkem panustatud sellele, et ema saaks lapsega peale keisrit kohe koos olla. Ega mul sesmõttes vahet polegi, peaasi, et korrakski saan lapse enda rinnale, nagu tavasünnitusel 😀 kah asi, mille üle vaielda, kogemused ja haiglad ongi erinevad ?
Minul jällegi anti laps kohe kaissu, kinni lappimise ajal kaaluti ja mõõdeti ja kui intensiivravipalatisse tuimestuse möödumist ootama viidi oli laps koguaeg minu kõrval voodis. Kuskile ära ei viidud.
Ära paanitse kõik läheb hästi 🙂
Keisriga sündinud lapsi ei anta rinnale ja wops palatisse. Oleneb sisukorrast! Kui ilusti välja saavad siis saad teda korra rinnal hoida tervitada jne. Aga enamasti hakkavad teda kontrollima _ lastearst, ämmakas, ja muud arstid. Sind seni lapitakse kokku. Ja kui kõik korras nii sinuga ka siis palatisse. Nii et ei tasu ette ennustada nii lilleliselt. Venna naisele õeldi ka et teeme ära saate lapse kätte ja palatisse. Lõpptulemus oli et keisril pidid panema ta üldnarkoosi alla kuna tava tumestus ei TOIMINUD ja ärkas hiljem. Õnneks vend oli kaasad ja toeks kuna järgmine päev ta üksi küll selle armiga ei suutnud tõustagi. Mees vahetas esimese kakamässu ära jne. Kuna jällegi ei lubatud tal pärast oppi tõusta juua ka ei tohtinud vedeliku lubati vaid huuled märjakd teha.. Nii et pigem võta ikka endale keegi kaada mõni tuttav v isik just päraseks
Soovin jaksu ja edu
Ma sain küll lapse kohe endale rinnale ja oli muga alguses pool tundi nahk-naha kontaktis enne kui mehega koos protseduuride tuppa läks. Siis oli mehega natuke nahk-naha kontaktis seni kuni mind nö sinna toibumispalatisse viidi. Seal olin ma mitu tundi ja nad said koos minuga olla. Päris lõpuni nad minuga aga seal ei passinud ja läksid mind perepalatisse ootama, sest seal oli neil mugavam ja kuna mul olid jälgimisruumis tilguti ja vererõhuaparaat küljes siis mul polnud lapsega kaisutamiseks kõige mugavamat asendit ka. Palatisse jōudes lasin endale kohe kateedri eemaldada ja tõusin püsti, sest mida kiiremini liigutama hakkad seda kiiremini ka taastud.
Jaa, mulle seletati ka täna nii, et peale keisrit laps minu rinnale, mind lapitakse kokku ja mingit teist palatit pole vaid viiakse tavapalatisse tagasi (kui perepalati olen võtnud, siis sinna). Et neil siin Paides pidigi natu teistmoodi olema. 🙂
Minul oli erakorraline. Seljasüstiga. Lapse esmane kontakt minuga oli musi otsaette ja rinnale sai lapse issi. Ei tea, kas sellepärast, et enne keisrit sellise palve esitasin või mitte. Mulle öeldi, et mina ei saa ja seetõttu palusin abikaasale panna. Samas üks tuttav sünnitas samas haiglas, kus mina ja samuti erakorraline keiser ja tema mehele last rinnale ei pandud. Ta ise ei saanud musigi teha, kuna tal oli pldnarkoos. Seega ilmselt on mõistlik asjad enne kokku leppida, kui loota, et nii tehakse.
Jah, see tulebki enne kokku leppida. Mul ämmaemand ütles ka, et küsitakse enne keisrit, kas tahan lapse enda rinnale pärast või ei.
Üldnarkoos on muidugi teine asi, siis ongi asjad väheke teistmoodi. Mul tehakse keiser seljasüstiga. ?
Ja see, mis päriselt on, selgub üldse koha peal, võib-olla ei tunne end üldse hästi peale oppi ja lasengi lapse isale anda, kes teab. ?
2 keisrit paides
Korra nägin last ja siis viidi minema isale rinnale.
Mind lapiti seni kokku.
Mees võiks ikka kaasa minna. Just abiks olla pärast keisrit lapsega. Meie ajal 2017 viimane kord (olin mehega) mitte ühelgi arstil polnud aega meie juurde tulla vaatama kuidas on. (võimalik et oldi kursis et see teine keiser et saame hakkama) alles järgmisel päeval tuli üks õdededt tuletas meelde kuidas ja mis ja uuris kas sööb ilusti ja kas esimene kaka tuli ära jne. 🙂 üksi ma teisel korral oleks muidugi jõuga läbi nuttu end püsti ajanud ja kuidagi kägaras tehtud saanud aga esimesel korral ma oleks ära surnud sinna selle suure haavaga. Nii et keiser hes kui keegi lähedane-tuttav sul abikd
Sama nagu eelnevatel kommenteerijatel. Korraks näidatakse last ja viiakse minema, mul oli mees kaasas, tema oli juures kõigil toimingutel, mis lapsega tehti. Ise oled mitu h operatsioonijärgses palatis ja pärast viiakse alles isa ja lapse juurde. Kui isa ei ole, siis on ilmselt laps lastetoas.
Ka Tartus tehakse juba enamikke plaanilisi keiseid nii, et laps saab kohe ema rinnale.
Udujutt see kindlasti ei ole ja muutus ongi aset leidnud just viimastel aastatel.
Mees kindlasti kaasa, saab abiks olla igal juhul, ka siis , kui lapse või emaga toimetatakse mingeid protseduure, mis nõuavad eraldi olekut.
Nii lamp asi, mille üle vaielda ? Kui ühel on nii olnud, siis ega jumala eest saa teisel teistmoodi olla ? Seleta palju tahad, et siin pidavatki natu teistmoodi need asjad käima, eeeeiiiii impossibleee ?
Aga mul läks laps ise intensiivi ja ma ise teise intensiivi palatisse. Kõik läks hoopis vastupidi. Pidi olema plaaniline keiser seljasüstiga, aga tehti erakorraline enne plaanilist üldnarkoosis. Last nägin ka alles päev hiljem. Jah, igas haiglas võib olla oma süsteem, aga alati peab valmis olema selleks, et kõik ei lähe nii nagu plaanitud.
No ilmselgelt ju ?
Tahtsin uurida, kas sulle ise sûnnitamise varianti isegui ei pakutud?
Minul sündis laps tuharseisus, tagumik ees. Kükitas seal sedasi juba alates 30.rasedusnädalast. Katsetati ka välist pööramist, aga ei õnnestunud. Arst oli siiski veendunud, et peaksin ise sünnitama. Ma ise olin kahevahel, aga otsustasime nii, et panime hästi TA lähedale plaanilise keisri paika ja kui hakkab varem tulema, siis sünnitan ise. Ja nii oligi. Tita otsustas tulla kaks päeva enne keisrit. Kõik läks kenasti ja 8h oli beebi käes 🙂
Lihtsalt ütlen, et kui tingimused head (mitte üle 3500g beebi, emal piisavalt lai puus ja lapsel asend tagumik ees mitte jalad ees), siis see variant ka olemas 🙂
Sünnituse muidugi võttis vastu arst koos ämmaemandatega.
Ma tean, et see variant täitsa olemas, lihtsalt Paides ei võeta tuharseisus sünnitusi vastu ?
Tere! Mulle on jäänud silma mitmes postituses, et oled maininud hirmu teatud olukordade ees, kust ei ole võimalik kiiresti lahkuda (bussisõiduga oli ka midagi, kui õieti mäletan). See kõlab väga tekkima hakkava agorafoobia moodi .https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40Foobiad.htm.