Tõusin just ühest mõnusast lõunaunest. Vahel on keset päeva nii mõnna magada. Egas just väga hea uni ei olnud, sest Geit ehitab siin vannitoalage samal ajal, aga tunnen küll, et olen end välja puhanud. Ja ega ma ei nurise, peaasi, et see vannituba kunagi valmis ka saaks. ?
Meil on siin kodus hetkel paras seapesa ja ma isegi ei ole vaevunud väga koristama. Reedel paigaldati siia õhksoojuspump ja Geit möllab siin oma ehitusasjadega, seega pole pointi veel hullemat koristust ette võtta. Küll ma aga tahaks selle enne teisipäeva õhtut ära teha, et kunagi, kui koju saame, on siia hea tulla. 😀 Ja no, et lastel oleks kodus mõnus olla ka, kui mind pole.
Hommikul käisin haiglas jälle KTG all, sest reedel lahkusin haiglast kõrge vererõhuga ja no, beebi ka ikka tuharseisus, siis jälgitakse paraku rohkem. Kõik oli korras – beebi südametöö ja minu vererõhk. Tabletid vist mõjuvad.
Poisid on hakanud siin järjest haigeks jääma. Alguses Hendrik, nüüd Raimond ja Krissul tekkis ka palavik ning ma hoian pöidlaid, et ise haigeks ei jää – siis lükkub keiser edasi. Pole ju enam palju jäänud. Tahaks nagu ühele poole saada juba… 😀
Krissul on vist eriti paha olla, selline hästi virin on, kaisus olla ei taha, voodis ka mitte ja nii ta siin tiksub voodi ja minu vahel.
Kuigi esialgne plaan oli, et lapsed lähevad teisipäeva õhtul minu vanemate juurde ja meie Geiduga saame kolmapäeva hommikul mõnusalt oma uue pereliikme vastu võtta, siis reaalsus on see, et ma pean seda suure tõenäosusega üksinda tegema. Eks natuke teeb kurvaks ikka, aga mis teha…
Ma vist nii palju ei kardagi enam, kui alguses, mil ma teada sain, et laps tuharas ja tuleb plaaniline keiser. Siis küll lõi vahepeal puhtalt mõte sellest korraliku ärevuse sisse. Nüüd.. ma mõtlen, et ei teagi ju, mis mind ees ootab, siis ei oska nii palju karta ka. Nagu esimese sünnitusegagi.
Inimesed küll meelsasti jagavad minuga rohkem neid õudsaid keisrijutte ja taastumislugusid, aga no iga inimene on nii individuaalne, et ei saa ka mingit hirmu endas tekitada teiste inimeste kogemuste põhjal.
Pigem kasvab minus see ootusärevus, et lõpuks ometi on see varsti läbi ja näeme tutikat beebit. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et sinna on vähem kui kolm päeva. Omg! Ebareaalne! ?
Ma üritan sinna lõikusele minna võimalikult positiivse olekuga. Ei mõtle ette, ei mõtle üle, ei kujuta sadat asja ette… Läheb, kuidas läheb ja on, kuidas on peale lapse kätte saamist. Ma ju olen haiglas ehk kindlates kätes ja pole mõtet üle muretseda. ?
Kas praegul jälle mingi viirus? Ise jäin neljap õhtu poole haigeks ja reede õhtuks juba ka abikaasa. Palavik ja köha.
Tundub küll. Lapsed läksid mul üle pika aja lasteaeda ja juba haiged – ka palavik ja köha. 🙁
Jagan siis rahustuseks oma pigem positiivset keisrikogemust ka. Ise kartsin kõige rohkem seljasüsti, aga see oli lihtsalt veidi ebamugav, kuna pidin oma suure kõhuga kägaras olema ja korraks tundsin nagu pisikest elektrisähvakat, muud midagi ☺️
Keisri ajal oli ainuke ebameeldiv osa see, kui beebit välja võtma hakati, selline kiskumise ja muljumise tunne.. mitte valus, aga lihtsalt ebamugav ja veider. Taastumise kohta pealt.. esimene õhtu oli raske ja valus, liikusin kägaras, aga sundisin ennast läbi valu võimalikult palju liikuma. Esimesel ohtul oli mees ka minuga, aga kuna järgmisel hommikul pidi ta tòòl olema, siis pidin kôigega ise hakkama saama ja kokkuvôttes oli see hea, sest 100% õige jutt on see, et mida varem ennast püsti ajada, seda kiirem ja kergem taastumine on. Teisel päeval seega tegin läbi valu juba kôike ja teise páeva ôhtuks oli ainult püsti tôusmine veel raske.
Kolmandal páeval oli kerge tuikav valu alakôhus ja neljandal päeval pmst juba jooksin ringi ?
Jõudu ja kerget taastumist sulle! ☺️