Kuna ajal on kombeks lennata, naudin ma hetkel täiega seda uue beebi värki. Need mõnusad beebipehmed juuksed, see värske beebilõhn, need armsad pisikesed käekesed ja jalakesed… Kuidas mul on vedanud! Jälle. ?
Oleme tänaseks haiglas olnud nüüd 3 päeva ja te juba teate, kuidas ma haiglas olemist vihkan eks. Siin on aga no nii mõnus olla, et ühest küljest ei tahakski koju minna. Kõik hoolitsevad, aitavad, on toeks – okei, ühe teema koha pealt on küll nadi olukord, aga sellest kunagi hiljem.
Esimese kolme päevaga on ok, kui beebi võtab sünnikaalust 10% alla. Meie oleme selle piirini juba jõudnud ja täna hommikul räägiti, et nüüd peaks juba hakkama kaal seisma jääma, et asi normaaluse piiridesse jääks. Õnneks täna hakkas mul piima tulema. Alguses mitte küll nii palju, kui vaja oleks, aga nüüd õhtuks jõudis piimapais ka minuni – rinnad piima täis, kivikõvad, ohjah. Sada häda, ühesõnaga. ? Eks ma hoian beebit tihedamalt rinnal, enne imetamist hoian kuumaveerätikut rindadel jne. Loodetavasti läheb ruttu üle.
Mul on põletikunäitaja kõrge, mistõttu kirjutati antibiootikumiravi. Rauatase on madal – rauda võtan. Täna oli ka üks korralik nõrkusehetk, kus ühtäkki hakkas silme ees virvendama, käed värisesid, süda peksis. Huhh, jube!
Haav teeb ka natuke haiget, aga mitte nii palju, et valuvaigistit võtta. Niigi neelan 5 erinevat tablakat mitu korda päevas, sest enne keisrit tulnud kõrge vereõhk pole kuhugi kadunud veel ja siis pean veel vererõhutablette ka võtma.
Adeele kosub hästi. Või noh, mis hästi. Kaal seisab. See pidi hea olema – vähemalt ei lange enam. Kõht käib läbi – mul ka. Jeesus, kuidas ma kartsin number kahele minna peale oppi, aga sain tehtud – ja tundsin sellest nii suurt rõõmu. ?
Aga kõige selle kõrvalt igatsen ma juba koju. Ma ei ole poisse ka kolm päeva näinud. Krissu oli alles haige ja Geit ei taha nendega siia tulla. Päris kurb on neid ainult video vahendusel näha. Raimond ütles ka telefonis, et igatseb mind juba. Ja kui laps(ed) (loodetavasti teised igatsevad ka ?) juba nii ütlevad, muudab see südame veel härdamaks.
Tean, et peaksin praegu täiega nautima, sest ühe lapsega, kes muud ei tee, kui on tissi otsas või magab, on ju max lebo. Võiks nagu ise ka puhata, sest ega kodus sellist luksust pole, kus pikutan ja vahin lakke. Aga ma ei oska. Ma nii igatsen oma poisse juba. ?
Õnneks saame pühapäeval juba koju. Ei ole kaua oodata enam.
Aga okei, head ööd!
Veab ikka kah, ma sain oma viimase, kolmanda keisriga ja preiliga juba ülejärgmisel päeval koju, hea meelega oleks seal nädalakese ära lebotanud.. millal siis veel jälle sellist luksust saab.. mis siis et mul ka kodus suur eespere ootamas oli.. ?? naudi seda nüüd täiega! Kodus jõuab alati olla, seal ootab nagunii ees sada tuhat tegemist ja toimetamist, söögitegemine, koristamine jne jne
Meespere * pidi seal olema..??
Kas sa paisu pumbaga ei taha leevendada? Mul oli pais nii jõhker lõpuks, et laps keeldus ühest rinnast ja kui pisut pumbaga pehmemaks sain rinna siis nõustus viimaks ka laps.
Mäletan ka neid udupehmeid esimesi juukseid. Kahjuks need tulid suht kohe ära. (~2nädalaselt vist, täpselt ei mäleta enam) Kuna esimene laps siis tundsin süüd, et ise teen miskit valesti, aga väike nõupidamine kinnitas, et paljudel tulevad need esimesed juuksed ära ja seda enam, ka uute juuste värv võib olla teine. Nii saigi mu brünetist blond.
Ma proovin pumbaga jah, eelmiste lastega samamoodi olnud. ?
Ma niiiii kartsin nr kahte ja mul oli tavasünnitus pluss õmblused, kaks päeva jõin ploomimahla+ploomikompott, et jumala eest läheks libedalt ? täitsa huvi pärast tahaks teada, kas on teistmoodi keisriga. See on üks tume pool, millest ükski sünnitaja ei räägi, kuidas pärast kõht läbi käib. Minu meelest peaks just rääkima ? muidu kõik arvavad, et saad beebi kätte ja edasi on ainult lilled ja vikerkaar ?