Oh teate, ma tunnen end natuke kehvasti, et olen blogi niiviisi unarusse jätnud. Pole viimasel ajal üldse viitsimist ja jaksu internetis käia. Eile vaatasin teisi blogisid, mida ma armastasin sageli lugeda ja vaatasin, et kõik on vahepeal nii palju kirjutanud.. lugemist oli väga palju.
Töölkäimise kõrvalt jääb teistele asjadele aega ikka megavähe. Isegi kooliga ma pole tegelenud, sest ma lihtsalt olen koguaeg nii väsinud. Nüüd on mul nohu, paistes kurk, köha ja muud külmetusega ilmnevad sümptomid ning kaks samasugust last, kes köha ja nohuga kodus on. Hendrikul nii väga ei olegi hullu midagi, aga Raimond ja mina oleme sellised rohkem tõbisemad.
Reedel oli mul kauaoodatud sünnipäev. Naljakas on see, et mida lähemale mu sünnipäev jõudis, seda vähem ma tegelikult seda ootasin. Juba varakult tegin ma plaani, et kuna just reedesel päeval saan ma aasta vanemaks, võiks kuhugi välja minna, aga kuna ma sain eelmine nädal tööle ja laupäeval pidin hommikul kell 7 juba tööl olema, tühistasin ma igasugused lootused kuhugi tähistama minna. Järgmisel hommikul pidin juba kell 5.50 tõusma ja ei tahtnud tööl olla nagu zombie.
Tegime väikese istumise kodus, külas oli ämm, mehe vend ja mehe ning minu ühine tuttav. Ma pole tegelikult ükski aasta oma sünnipäeva suurejooneliselt tähistanud. Külas on käinud ainult minu vanemad.
Üsna hilja läksin siiski magama ja hommikul polnud üldse kerge olla. Aga tööpäeva lõpus ootasid mind kodus jällegi külalised- minu vanemad, õde ja tema mees. Tol päeval tähistasime natuke suuremalt.
Kuna Hendrikul samuti sünnipäev nädala pärast tulemas, tõid mu vanemad talle varajased sünnipäevakingid ka ära. Kahjuks oli Raimond nendest kinkidest suures vaimustuses ja toppis endale ühe pisikese mänguasja, mis autoga kaasas oli, ninna. Ma alguses üritasin kuidagi ise seda kätte saada, paljudes tal nuusata ja kõditades vatitikuga teist ninaauku, et teda aevastama ajada. Ei saanud. Otsustasime kiirabi kutsuda. Kiirabi tuli üsna kiirelt ja ka nemad seda vidinat tema ninast välja ei saanud. Kiirabi võttis mind ja Raimondit peale ning suundusime lastehaiglasse, kus õnneks üsna kähku lapselt see mänguasi ninast kätte saadi. Thank god!
Ma olin selle kõige lõpuks väga imestunud, sest Raimond ei ole eales endale midagi ninna toppinud. Suhu on talle läinud muidugi kõik, mida käsi haarab, aga ninna? See oli midagi esmakordset minu jaoks. Aga päeva lõpuks olime Raimondiga jälle kodus ja tähistasime sünnipäeva edasi.
Kui vanemad koju läksid, hakkas mul üsna halb. Kurk valutas, huuled katki, nina katki seest… Jubedad külmetussümptomid ühesõnaga. Vaheldumisi suutsin magada. Ärkasin öösel umbes poolekahe ajal üles, tegin teed ja koristasin tube. Üleval olin ma kuni kella 4ni. Ei saanud lihtsalt valutava kurgu pärast magada.
Lõpuks sain oma kaamera akulaadija ka tagasi ja sain mõned paremad klõpsud teha, kui seda teeb telefon.
Kuule kallikene, palun ära kanna neid pikendusi 🙁 sulle sobib lühike soeng väga palju paremini. Võid veel kergelt lokki teha, aga ära sirgenda. Usu mind, nii oleks väga kena! 🙂
Palju terviseid ja kallisid sünnipäeva puhul! ��
Issand sa jätsid oma lapse hooleta et ta ninna mänguasja toppis, rongaema,sinult tuleks vanemlikud õigused ära võtta
küllap vist
Oeh, ma tean seda tunnet, kui on töö ja kool ja blogimine ja igasugused muud tegemised…Enne kui tööl ei käinud, siis kooliasjadega oli nii, et noh, kõik oli viitsimise taga kinni. Aga nüüd on nii, et kui on vaba päev, siis tahakski, et ongi vaba päev…Ilmselt mingi aeg harjub ära kiire eluga. Kunagi keskkoolis jõudsin õppida, auto- ja kunstikoolis käia nädalas mitu korda. 😀
Anonüümne, kas sinu ema jättis ka sind hooleta arvutisse, et sa nii rumalasti siia kirjutama tuled? 🙁
See on see sama haige tropp, kes mind juba mai kuust saadik ahistanud ja terroriseerinud on.. Tema kirjastiil ja suhtlemisviis nii selge minu jaoks juba 😀 Ei võta absoluutselt tõsiselt. Vaimuhaiget ei saagi ju tõsiselt võtta 😀