Inspireerituna Marimelli postitusest (LINK), paneksin kirja enda mõtted ja tunded teemal, kuidas on kaalukaotus mind muutnud.
Ühest küljest saan ma Marimelli postitusest aru. Tema põhipoint oli see, et inimene iseloomult ei muutu, kui ta on kaalu kaotanud. Minu puhul on samamoodi. Kuigi ma olen tänaseks rohkem, kui 15kg kaotanud, olen ma endiselt sama sõbralik, sama usaldusväärne, sama hea kuulaja ja sama hea ema.
Kaalukaotus on aga mind samuti palju muutnud. Ja seda kõige paremas mõttes. Kui ma kaalusin 78kg, hoidsin ma pidevalt omaette, ma ei tahtnud käia seltskondades, kus oli palju inimesi või nad olid mulle täiesti võõrad, sest ma tundsin end oma kehas ebamugavalt. Ma ei tahtnud, et keegi mind pikemalt vaataks. Kui seda tehti, muutus olemine veel ebamugavamaks. Mõni tuttav hõõrus mulle pidevalt nina alla, kui paks ma olen ja peaksin midagi ette võtma. Meestuttav. Muidugi tundsin ma end seda kuuldes halvasti ja teadsin, et tal on ju tegelikult õigus. Ma olingi paks. Ma olin ennast käest lasknud. Ja ma olin laisk. Valus tõde on see, et kui vanem poeg poleks lasteaeda läinud ja oleks siiani kodus, kaaluksin ma ilmselt sama palju, isegi rohkem võibolla.
Kaaludes 78kg, üritasin anda endast kõik, et ma ei oleks tähelepanu keskpunktis. Ma püüdsin olla nähtamatu. Öeldakse ju, et kui sa end ise ei armasta, siis kuidas peaksid seda teised tegema. Päris nii ei olnud, aga üsna sinna ligidale. Ma ei armastanud oma keha, ma polnud endaga rahul ja ma ei võtnud mitte midagi ette, et seda muuta. See on märk nõrkusest. Ma olingi väga nõrk inimene. Ja ma ei karda seda tunnistada isegi mitte.
Kuidas ma olen aga muutunud peale kaalu langetamist? Oi, sellest ma võiksingi kirjutama jääda. Ma ei karda enam tähelepanu. Ma olen elavam. Ma võtan seltskonnas jutuajamisest rohkem osa, kohati isegi alustan vestlust. Ma julgen inimestega rohkem suhelda. Ma olen palju rõõmsam (mitte, et ma oleks 78kilosena patja nutnud ja pidevalt närvipundar olnud). Ja mis kõige tähtsam, minu enesekindlus on laes. Ja alates tänasest läheb see ilmselt juba laest läbi järgmisele korrusele, sest astusin täna üle pika aja kaalule ja alates septembri esimesest päevast on minu kaalunumber 8kg võrra kahanenud. Ma olen tagasi kaalus, kus ma olin, kui kaotasin 15kg, isegi veel parema numbri juures. Tilluke osa veel ja minu kaalunumber algab viiega, mis on minu soov olnud tükimat aega.
Kokkuvõttes ütlen, et olles 18kg kergem, kui aasta ja pool tagasi, tunnen ma ennast oma kehas hästi. Ma tunnen ennast seksikalt. Ma tunnen ennast võrratult. Ma võtan maailma positiivsemalt. Ma suhtun ise kõigesse palju palju positiivsemalt ning maailm minu ümber on palju helgemates toonides, kui kaks aastat tagasi. Ja mis kõige parem selle asja juures, on see, et ümberringi inimesed küsivad “kas sa oled peenemaks läinud?” või ütlevad “wow, sa oled alla võtnud, sa näed väga hea välja”. Õnneks ei ole ma siiani kohanud inimest, kes mind väärtustaks minu kaalu pärast. Olin ülekaaluline, olin inimene ja nüüd, kus ma enam ülekaaluline ei ole, olen ma samuti inimene. Ainuke vahe ongi see, et ma olen tõesti õnnelikum inimene!
Ja muidugi ei saa ma mainimata jätta tervist. Kui ülekaalulisena olid minu igapäevased kaaslased peavalud, siis on need muutunud vähemaks. Väga palju. Kui ülekaalulisena oli minu kaaslaseks pidev väsimus ja jõuetus, siis nendega olen ma hüvasti jätnud, sest piisavalt pikk uni, korralik toitumine ja aktiivne liikumine on muutnud mind energilisemaks. Ma tunnen, et ma jaksan rohkem. Mustad ringid silmade ümbert on vähenenud ja vahel sootuks kadunud. Ühesõnaga, ma jõuan palju rohkem- jaksan lastega mänguväljakul turnida, nendega tagaajamist mängida ja see, et ma jõuan lastega tegeleda füüsiliselt, on minu jaoks kogu sellest kaalulangetamisest suur võit.
Uskumatu näha, et nii trulla olid! 🙂
Aga kuidas 6nnestus nüüd 2kuuga 8kg alla v6tta? Ja mis su kaaluindeks?
Ega sa praegugi parem välja näe, ikka oled paks tünn, sorry aga nii on. Jah. Olid küll paksem kui nüüd aga ikkagi pole sa grammigi muutunud, ennast käest lastnud naine ei tohiks üldse ema olla ja peaks kodus häbenema, sest olgem ausad, sa oled ju kole ja paks.
Appi milline kommentaar viimaselt anonyymselt… Kus te tulete nii òelad inimesed?? Miks te kàite siin blogis kui see neiu teile ei meeldi?? Mis mòttega te ytlete teisele nii koledalt?? Ilmselgelt pole sul muud tarka teha 🙂 kahju..
Kuidagi peab läbi ajama ju 😀
Mulle meeldib et sa seda hinge ei vòta. Tubli:)
Tead, see inimene, kes mind on terroriseerinud ja ahistanud juba üle poole aasta, on mulle kirjutanud asju, mida mu silmad esimest korda on elus näinud, seega ma peaksin vist talle vähemalt ühe asja eest tänulik olema- ta on muutnud mind immuunseks kogu selle negatiivsuse suhtes, mida inimesd siia kirjutama tulevad. See kommentaar, mis siia just tuli anonüümse poolt on kogu selle ahistaja jutu kõrval lausa kompliment 😀
Kui pikk sa oled?
170cm
Kuidas sa 15kg kaalu langetasid ja nüüd 8kg?
Su pilt oli VÄGA motiveeriv!!! Kuulaks hea meelega nippe 🙂 (170/73)
Mismõttes, kuidas? Ikka samamoodi- tervislik toit ja liikumine 🙂
Kas jätsid midagi toidusedelist täitsa välja (nt nisu, piimatooted, alkohol vms)? Kas teed ka trenni või lihtsalt jalutad? Anna andeks, kui oled sellest varem juba blogis kirjutanud, võid postituse linkida 🙂 Ma olen uus lugeja ja pole võib-olla nii kaugele tagasi veel jõudnud lugeda. Aga praegu näed sa küll vapustav välja, tahaks ka 🙂
Kas sa teeksid postituse sellest mmiks alakana tited said? Olid nii kiimas ja vaene et pold kondoomiraha we?
Ma juba mõtlesingi, et oled kuradi kauaks ära jäänud. Aga, kas 18 on alakas? Olen ma midagi maha maganud? 😀