10

Ma tean, et kõik postitused, mis ma olen kirjutanud ja kus pealkirjas on vähegi mõni number, tähendab seda, et tulemas on perelisa, aga ausalt, ei ole sellel korral kuusikuid ptüi, kuuikuid siit tulemas. See kõlab nagu “nagu Vändrast saelaudu”, aga eks sellise effekti need neli marakratti on mingi hetk meie elule andnud. ?

Sellel korral tahaksin ma rääkida numbritest hoopis teise vaatenurga alt – nimelt täitub meil Geiduga see kuu 10 aastat! Holy moly, ma tahtsin siia kirjutada, et ma ei suuda seda uskuda, aga tegelikult suudan küll. Mis siin siis imestada on?

Tegelt täitub meil 10 aastat 26.06, aga vast suudame veel 13 päeva vast

Natuke uhke olen küll, et juba 10aastat oleme koos olnud ja selle aja jooksul oleme koos valmis saanud neli last, võtnud kaks kassi, koera, ostnud korteri ja nüüdseks saanud ka maja, mida me maksame järgmised paarkümmend aastat, aga vast kannatame teineteist senikaua välja veel. 10 aastat on nagu sõrmenipsuga möödunud, mis see 20 siis veel ära ei ole eks. Kaks sõrmenipsu.

Väga pöörane, õnnelik, katsumusterohke aeg on olnud. Meil on olnud omad kriisid, oleme isegi korra lahku läinud, asju pakkinud, üksteisega mölisenud, halbu asju öelnud, tülitsenud (okei, kõik eelneva võib sinna alla liigitada tegelt ?), aga ka palju häid asju, palju naeru, rõõmu, hoolitsust ja armastust. Meie suhtes on olnud vist peaaegu kõike. Ja mis kõige tähtsam – me oleme oma vigadest õppinud, üritanud paremini teha, läinud edasi koos ja sirge seljaga ja täna oleme palju paremas punktis – targemad, tugevamad, õnnelikumad.

Me rääkisime alles siin üks õhtu, et ei kujutagi oma elusid üksteiseta ette. Tuletasin talle meelde, et me olemegi reaalselt elu lõpuni nelja vääniku kaudu ühendatud ja ta ei saa never minust lahti, seega on mõttekas lihtsalt koos edasi sõuda. Ok ok, väike nali.

Tegelt on hea mõelda, kui palju me oleme kasvanud, kui palju küpsemaks muutunud ja olemegi nagu kohe päris pere. Ema ja isa. Täiskasvanud. Naine ja mees.

Ja see viimane on suhte juures äärmiselt oluline. Olla naine ja mees. Lähedus. Intiimsus. Hellitused. Hoolitsus. See on suhtes üks tähtsamaid asju ja mina nt tunnen, et kui neid asju tükk aega juba ei ole, siis hakkab kõik kolinal allamäge minema. Ja siis, tuleb üks sutsakas ja asi jälle korras. Ok, jälle nali. Või siis ka mitte. ?

Aga mis on veel oluline suhtes – rääkimine. Ma tean, seda juustust asja räägivad paljud, aga nii see on. Suhtes on probleeme ja see on okei. Aga kõige tähtsam on see, kui te viitsite ja tahate nendest rääkida. Kui ei räägi ja lööd käega, siis probleem ei kao – sulle võibolla tundub, et kaob, aga tegelt see kasvab inimese sees ja üks hetk lõhkeb nagu pomm. Seega mu kõige esimene nõuanne, kui keegi küsib, mis on pikaaegse suhte saladus, ongi RÄÄKIMINE.

Ma ei ütle, et täna on meie suhe ideaalne. Või tähendab, mis see ideaalne suhe üldse on? Minu jaoks see ongi selline, nagu see meil hetkel on. Oma võlude ja valudega.

Mulle meeldib see, kuidas me täiesti lampi üksteisele kaissu poeme. Tänaval käest kinni kõnnime – see tekitab tunde nagu oleksime jälle suhte alguses. Mulle meeldib, et me ei saa kumbki öösiti magada, kui üks meist mujal on. Nt ei saa ma üldse magada, kui Geitu mu kõrval voodis ei ole. Ja see kiiks on meil ka, et kehad peavad kuskilt puutuma. Kaisus ei suuda kaua olla – ebamugav, aga et uni hea oleks, siis kuskilt me peame kokku puutunud olema. Ma ei oska seda kirjeldada paremini. ?

Mulle meeldivad need spontaansed musitamised kodus, tänaval, ükskõik kus. Mitte röögatud tattipanemised, ei-ei vaid selline pisike musi, lühike suudlus.

Mulle meeldib, kui tugevasti Geit mind kaissu võtab, mind enda vastu tõmbab.

Mulle meeldib meie ühine huumorisoon, missest, et ma vahel ta nõmedate naljade peale solvun.

Mulle meeldib, kuidas me oleme meie. Üks tervik. Me oleme kõiges koos. Mõtleme koos, arutleme koos, teeme koos otsuseid. Okei, vahel harva suudame ise ka oma peadega mõelda, aga üldiselt teeme me kõike koos.

Mulle meeldib, kuidas Geit teeb neid asju, mida ma ebamugavaks pean. Lihtsalt sellepärast, et ma ei taha. Või noh, tal ei olegi muud valikut ju. 😀

Mulle meeldib, et me oleme loonud oma eraldi maailma. See on ainult minu ja tema maailm, kuhu me isegi lapsi ei lase, sest see on ainult meie kahe jaoks. Perena on meil teine maailm.

Ja mulle meeldib ka see, kui ta tuleb koju, ma pesen nõusid ning ta tõmbab selja tagant lillede asemel välja burksi.

Ja ma mäletan, kuidas suhte alguses ma mängisin rumalat, et tema saaks enmast targemana tunda. Kui see pole armastus, siis mis veel on? Kusjuures ta tänaseni ei usu seda. Tunnistasin talle üles, aga noh….

Ja enamus meie tülitsemised on sellised, kus järgmine hommik mõtleme koos, mille pärast me üldse vaidlema kukkusime ja solvusime. Ehk siis… suht tühised.

Mille üle ma veel ääretult tänulik olen, on see, et me võtame Geiduga üksteist sellisena nagu me oleme. Ma olen palju lugenud selliseid asju, kus mees nt kommenteerib naise keha peale sünnitust, ülekilosid, misiganes ehk siis norib naise välimuse kallal, ja ka vastupidi, aga meil ei ole kunagi sellist asja olnud. Geit armastab mind sellisena nagu ma olen. Ma julgen olla tema ees alasti, pimedas ja päevavalges ning ma absoluutselt ei häbene ennast. Ja tema ka mitte. Sellepärast ongi uskumatu minu jaoks, kui ma loen kommentaare, kus elukaaslased üksteise kehasid halvustavad.

Me oleme nende 10 aastaga nii kokku kasvanud. Üheks kasvanud. ❤️