Ma arvan, et iga ema jaoks on olnud aeg, kus lastega poeskäik on täielik õudusunenägu. Ühe lapsega ei olegi nii hull, minu meelest. Või olin ma lihtsalt Hendrikul selline tallaalune ja kui ma hetkel hakkan mõtlema sellele ajale, siis tõesti, ma ostsin absoluutselt kõike, mida Hendrik tahtis, sest kergem oli anna anda, kui temaga seal vaielda ja lasta teistel inimestel mind oma pilkudega tappa. Häštääg piinlik!
Nüüd on ajad teised. Lapsi on rohkem, närve on rohkem, abiväge on rohkem, ükskõiksust on rohkem (mõtlen, et teistel inimestel on rohkem ükskõik). Kui Raimond imikueast välja kasvas, jalad alla kasvatas ja kõndima hakkas, tundsin ma enda sees hirmu poeskäikude ees. Ma kartsin, et Raimond on see, kes end poe põrandal pikali viskab, täiest kõrist röökima hakkab, kui ta midagi ei saa. Teate, mis? I was wrong, sest pigem on seda siiski Hendrik. Ma olin siiralt väga üllatunud (enam ei ole, sest see on juba nii tavaline), kui Raimond läks mingi asja juurde, seda alguses tahtis ning kui ma ütlesin ei, siis ta pani selle tagasi ja vastas “okei”. Ei mingit jonni, ei mingit röökimist ega jalgadega vastu maad trampimist. Endamisi keerles peas küsimus “Miks ta nii normaalne on?”
Jep, vahepeal on olnud hetki, kus Raimond teeb natuke kõvemat häält, kui ta midagi ei saa, aga enamjaolt on see poiss üsnagi mõistlik ja alguses see mind isegi üllatas. Nüüd ma olen lihtsalt uhke, et ta ei ole ära hellitatud laps.
Hendrikuga on natuke teised lood. Eks olen ma ka oma panuse sellesse andnud, andes järgi tema soovidele. Nüüd ta õnneks hakkab leppima, et temaga ma erandeid ei tee- ostan neile mõlemale või üldse mitte.
Tegelikult ma väga palju neile poest ei osta. Vahel ikka tahavad maiustusi ja siis ma ütlen, et nad valiksid mõlemad konkreetse asja, mida tahavad. Hinnapiiri panen ka paika. Mänguasju ma näiteks ei osta, kui nad on hiljuti mõne meelega ära lõhkunud. Näiteks üks päev Hendrik tegi väikese auto kodus katki (tänks nende plastmassjunnide eest kõigile, kes neid alati toovad! :D), meelega muidugi, kuigi ta ise väidab, et kogemata lömastas oma jalaga selle. Läksime poodi ja Hendrik ütles, et tahab uut autot, sest vana läks katki. Mina ütlesin talle, et need asjad ei käi nii, kuidas tema tahab. Ei ole sellist asja, et kui tema lõhub midagi ära, ostan ma talle uue. Võib öelda, et ta on hakanud oma asju rohkem hindama tänu sellisele suhtumisele.
Väike jonnipisik siiski Hendrikus peidus on poeskäikude ajal. Raimond on see mõistvam pool ja saab aru, et emme ei osta iga kord, kui nemad aga soovi avaldavad. Parimal juhul poetab Hendrik paar pisarat ja asi rahuneb, halvimal juhul hakkab ta kõva häälega nutma, tardub ühe koha peale ja keeldub lahkumast, enne kui ta oma asja saab. Well, ma olen aastatega õppinud igasugustele kutsikasilmadele-pisaratele-nunnudele nägudele EI ütlema. Nad on teadlikud, et kui saavad oma raha, siis las kulutavad, millele tahavad, kuigi ka sellega tuleb kord aeg, kus pean mina ja härra hakkama neid suunama, kuidas oleks kõige mõistlikum raha kulutada ning mille peale panna. Hetkel saavad nad taskuraha peamiselt vanaemalt ja vanaisalt. Neil on oma purk, mis on sente täis. Seda nad ei puudu. Meie ise anname ka lastele raha, vähe ja mitte liiga tihti. Oh, kui palju rõõmu teeb lastele see, kui nad saavad ise poes maksta. Eriti äge on nende meelest seda teha iseteeninduskassas. Põnevust tekitab neis see, kuhu see raha kaob ja kuidas saab üks masin raha niiviisi ära süüa. 😀
Kokkuvõtvalt võib öelda, et enamjaolt on poeskäigud meil väga chillid ja vähe närvesöövad, aga kui on võimalus, lähen ma sinna siiski ilma lasteta. Lapsed tahavad uudistada ja aidata (mis pole üldse halb) ja näha, kuidas miski täpselt käib (mis ju ka pole halb, elu õpetabki) ja kui aega on palju, siis miks mitte neid kaasa võtta. Aga pehmo ma ei ole! Ja ma arvan, et isegi kui ma oleks rikas inimene, ei ostaks ma neile kõike, mida nad tahaksid. Eks igal poeskäigul ole oma probleem, kõik ei ole lust ja lillepidu. Nendele omane on joosta iga kord võidu, kes enne autoga käru saab. Ma üritan seda jagada- üks poeskäik istub seal üks, teisel korral teine. Kui seda käru pole üldse saadaval, saan mina jälle taevaisa tänada, sest üks probleem on jälle vähem. 😀 Ma jumaldan selles osas Prismat, sest neil on autoga kärud, kus on kaks istet!! Mõlemad lapsed saavad kenasti autos istuda ja rõõmu tunda.
Mina käin oma lapsega väga harva poes, pigem üksi ikka 😀 Aga kui lapsega koos käin, siis luban tal valida poest vaid ühe asja ja ta enamasti seda ka teeb. Vahest ei taha üldse midagi. Poisslaps, 3-aastane.