Nii nagu ka eelmised, peale esimese hommiku, läks ka täna hommikul Raimond üsna protestlikult lasteaeda. Küll hakkasid krokodillipisarad voolama ja jalad-käed siplema, kui emme ta ukse vahelt kasvatajale üle andis ja ise minema läks.
Kodus veedetud tunnid läksid üsna kiirelt suheldes erinevate inimestega, kõned politseiga jne, et asjatoimetusi on täna nii palju olnud ja ei saanudki seda rahu ja vaikust nautida. Pidevalt oli miski teoksil, keegi kirjutas jne. Toetajaid on üsna palju olnud.
Minnes Raimondile järele, sain aimu, et temale see lasteaiavärk ikka ei meeldi. Tuli mulle nuttes (või oleks õigem öelda jonnides) vastu, mõmmik kaisus. No ja mina kallistasin teda lakkamatult, tahtes ära võtta neid pisaraid ja kurbust, mida minu õrn pojakene tundma pidi.
Ilmselt ei saa ma ka esmaspäeval tööle minna ja mul on kurb meel selle üle, teisest küljest on lapse heaolu vanemale kõige tähtsam ja muidugi ma ei hakka teda sinna lasteaeda pikaks päevaks suruma, kui ta lihtsalt ei harju nii kiirelt ära. Vajab kauem aega, siis vajab.
Lisaks ütles kasvataja, et kui Raimond pandi laua äärde sööma, temale see ei meeldinud ning sai kurjaks ja hakkas toitu loopima. Ma kuulsin sellisest asjast esimest korda, sest kodus sööb ta ilusti laua ääres, kas siis kahvli või lusikaga. No eks lastel ikka vahepeal juhtub, et see lusikas või kahvel jääb lauale ja võetakse kätega taldrikust, aga et toitu loopima lausa? Sellest kuulen ma Raimondi puhul küll esimest korda.
Hendrik muidugi protestib samuti alates sellest päevast, kui Raimond lasteaeda läks. Küll on hakanud ta oma vennast nii võrd palju hoolima ja teda austama, et tahaks iga päev koos vennaga ühes ja samas rühmas olla, sest venna seda tegelikult tahabki. Ta ütlebki nii, et venna sellepärast nutab lasteaeda minnes, et ta tahab Hendrikuga koos olla. 😀
Hiljem, kui lasteaiast koju kõndisime (kõndisin, sest Raimond oli enamus aja minu süles, talle kohe üldse ei meeldi kõndida), istusime natuke lehtede sees ja mängisime nendega, sest tegelikult oli minu eesmärk kiirelt koju jõuda, et laps magama panna. Teine ometi ju kella 6.30st saadik üleval. Ja nüüd ta siin magab. Nagu väike inglike.
Panin enda pooleteist aastase poisi selle kuu alguses samuti lasteaeda. Saime nädala käia, kui poiss kõrge palavikuga koju jäi. Oli nädala kodus, läks uuesti lastekasse ja paari päeva pärast nohu&köha. Peale selle pidi lasteaias ainult kasvataja süles olema, sest nii kui ta maha pandi, karjus ta end siniseks. Nüüd otsustasimegi kasvatajatega, et teeme lapsele veel aasta vabaks. Ju siis veel liiga noor lasteaiaks. 🙂
Mina panin enda poisi lasteaeda mõned päevad enne kolme aastaseks saamist. Harjus kohe esimese päevaga ära, hakkas väga lasteaias väga meeldima ja ei protestinud. Kui tõesti ta veel ei taha jääda, siis võimalusel äkki lasta rohkem kodus olla.
Meil läks ka kaua aega, ennem kui asi jooksma hakkas. 😀 Nüüd asi nii kaugel, et laps ei tea lasteaiast āra tulla. 😀
Meil läks ka kauem ,kui teistel. Kuid nüüd asi nii kaugel, et saa enam lasteaiast koju. 😀