Veel 5 kuud tagasi olin ma see inimene, kes alati küsis, mis see TikTok veel on, kui seltskonnas jutuks tuli. Ja siis olin ma veel see inimene, kes andis verevande, et mina never ever iial mittteeeee kunagi ei tee endale nii mõttetut kräppi.
Mina viis kuud hiljem oma 47 videoga:

Ehk siis peab ikka paika see NEVER SAY NEVER, eks. ?
Aga mis ma sellest TikTokist siis saan? Tegelikult mul ei olnud üldse plaanis sinna mingeid videosid teha vaid vaadata teiste omi. Alles hiljem sain teada, et selleks ei pea isegi kasutajat olema, aga noh, ma olin enda oma juba valmis teinud.
Kuni esimese videoni… veits švipsis ja mõtlesin, et why not. 😀
Aga tegelt enamasti vaatan ma teiste videosid. Sealt leiab ikka selliseid pärleid ja see on nagu naeruteraapia, mida sa sealt saad. Kui mul kehv tuju on, siis viis minutit TikToki ja halb tuju on nagu pühitud.
Tõsi, selle äpiga kaasneb ka väga palju halba. Mulle üks päev kirjutati insta postkasti, et “ma ei taha sulle kuidagi sitasti öelda, aga….” ja mul oli, et eeee… okei, bring it on! Ja siis ta lisas “aga sa oled mu jaoks parim TikTokker” – midagi sellist. Ja siis ma mõtlesin, et me oleme majas oldud aja nii ühiskonnast eraldatud olnud, et kas tõesti on maailmaasjad nii ümber pöördunud? Lause, kus on sees sõna “parim” on nüüd sitasti ütlemine ja negatiivne on uus positiivne?
No sellisel juhul ma pean kõiki neid kasutajaid tänama, kes soovitavad mul mu tiktoki videote all põlema panna ja ema …. minna. Nali. Kogu see ja eelnev lõik. 😀
Aga lapsed seal oma ütlustega ei ole nali – nad tõesti ütlevad asju, mis isegi mul lõua põrandani kisub. Ja kui vaatad nende kommenteerijate profiili, siis teine on seal alles mähkmetes. Jubeeee. Perekool on nende kõrval nagu roosa pilveriik, kus väikesed nunnud kuradid ringi hõljuvad.
Agaa, neid videosid on lahe teha. Ja veel lahedam on, kui need teile ka peale lähevad ja meeldivad. Klounina ma sündisin ja klounina tatsan edasi ka mis seal ikka.
Oota, aga ma ei vastanud sellele, et kuidas minust TikTokker sai. Tõmbasin äpi alla, registreerisin ja tegin ühe video. Miks ma üldse selle vastuse jaoks terve postituse tegin? Blogija kutsehaigus vist igast lühivastusest raamat valmis trükkida. Tsauplau
Viimased postitused
Aga kes lapsi märkab??
Siin viimastel päevadel on palju kõmu ja isegi draamat keritud üles teemal, kas lapsed peaksid [...]
4 kommentaari
Kas ma olen siis rase???
Ma üks päev kogemata panin rasedustestidest pildi insta storysse. Mul oli see sinna plaanis panna [...]
5 kommentaari
Ja ongi läbi… 💔
Läbi. Kõik. Hüvasti. Uskumatu. Kas me nämmutame siin veel üks kord, kuidas aeg ikka lendab? [...]
2 kommentaari
Miks ma olen vastane…
Eilse blogipostituse tagasiside on jälle MEGA! Aga see on alati nii, kui ma tulen mingil [...]
4 kommentaari
Mida suurem, seda koledam? 🥹
Aaahhhhhhhhhhh! 🤨🫨😪🤧😵🤯🤬 Mu sees keeb praegu niiii palju tundeid ja need kõik on enamasti si*ad. [...]
8 kommentaari
KUSKOHAS me just käisime?
No hei! Kuidas teil läinud on? Kõigepealt tahaks ära mainida, et ma ei saa oma [...]
1 kommentaar
Kui lapsed ajavad nutma
Aga etteruttavalt võin öelda, et lapsed pole mind vist kunagi nutma ajanud. Võibolla väga harva, [...]
Viimati 5 aastat tagasi?????
No hei! Meil on seljataga super nädalavahetus ja ma mõtlesin, et tulen panen selle siia [...]
5 kommentaari
Kui sõbranna mees petab
Ma tean, et ma siin suure suuga lubasin, et hakkan uuesti blogima ja enda arust [...]
7 kommentaari