Kuidas me tallataksoga 8km deidile kõndisime

Meil oli eile huvitav õhtu. Nagu päriselt väga huvitav. Olime juba varem plaani paika pannud, et läheme Eistverre (Eistveresse?!) piknikule. Oleme Geiduga kahekesi, sööme, joome ja naudime ilma lasteta olemise aega.

Konks peitus aga selles, et me mõtlesime minna sinna jala. Jah, Reporteri ilmaneiu lubas meile ilusat ilma ja mis siis viga jala kõndida, kui veel hea seltskond ka on?

Sa küsid, kui kaugel see Eistvere siis on? Et keegi minuga vaidlema ei kukuks, siis minu gps näitab seda olevat ei rohkem ega vähem kui 9,2km kaugusel. Köömes ju. Varem mitu korda rohkemgi jutti kõndinud. Geidus ma natuke kahtlesin, aga enda võimetes olin 200% kindel.

Miks Eistvere? Mu meelest ilus koht ja mulle meeldis vaimusilmas ette kujutatud pilt meist kahest ja piknikust seal sillakesel. Nii rõumääääntiline.

Eile aga Geit mõtles, et võiks hoopis Pilistverre minna. Google näitas, et seal on ka ilus järveke, valge sillake ja kohvik ka isegi. Ma väga entusiastlik ei olnud, sest kui me sellise retke ette võtame, meeldib mulle pigem kindel olla, et me jõuame lõpuks kohta, mis mulle 100% meeldib ka. Sellega aga jäi ikka see õhkõrn võimalus, et võibolla pole kuskil mõnusalt istuda ja vaadet nautida jne.

Aga okei, olin nõus, et läheme Pilistverre. Geidu sõnutsi ikkagi lühem maa ju – lausa 1,2km lühem. 😀

Paar km enne Pilistvere tekkisid meil juba allaandmismõtted. Kiskus juba kole pimedaks ja mis seal enam vaadata ikka oli eks.

Aaa oodake, ma mainin vahepeal selle ka ära, et me jõudsime oma hoovist välja ja kõndisime paarkümmend meetrit, kui Geit juba allaandmismärke ilmutas. ?

Niii! Jõudsime siis lõpuks Pilistverre. Vaatasime, et suure maja juures on toolid ja lauad. Mõtlesime, et läheme vaatame, mis asutus see on ja kas seal jalga tohib puhata. Hooldekodu. Okei, igaksjuhuks ei hakka siia istuma. Siis kuulsime, et kuskil on mingi muusika. Nagu telefonist lastakse laule. Endale kohaselt keerutasin siis mõned kiviaegsed tantsusammud, suundusime bussijaama ja puhkasime seal mõnda aega jalga nagu mingid rullnokad. 😀

Siis ütlesin Geidule, et davai, lähme koju ära, et mis me ikka vahime sellest järvest, jumala kottpime on ju. Aga ta tahtis ikka järve üle kaeda, kui me juba seal olime. Selle neetud järve pärast me üldse 8km maha kõmpisime ju. 😀

Kõnnime siis järve poole ja mingi must laik tuleb meile kaugusest vastu.

Geit: “See on koer!”

Läksin Geidu selja taha varju ja olin valmis talle juba selga hüppama, sest ma kardan koeri (lapsena nii palju hammustada saanud, polnud meeldiv).

Liigume tasapisi edasi ja ma olen vaimselt valmis, et meid täna surnuks puretakse, kui see must laik meist möödub ja osutub hoopis naisterahvaks, kes hilisõhtul tervisekõndi teeb. Ok, Geit. Väga ebaviisakas on naisterahvast koeraks pidada.

Jõudsime järveni ja tsekkasime ka kohviku üle, aga kuna kell oli juba pea 23, siis noh, ega seal suurt midagi vaadata ei olnud. Kottpime oli ju.

Kõndisime tagasi bussijaama. Jälle laseb keegi kuskilt põõsast oma telefoniga mussi.

Geit: “See ilmselt mingi vana inimene, kuulab Elmarit.

Kõlab laul Lady Gaga – Always remember us this way ja kuna mul need sõnad on pealuu sisse juba lauldud, muidugi ma lõõritasin üle Pilistvere kaasa. Peale seda muidugi lõppes lugu ootamatult ruttu ära, aga ega see mind ei takistanud. Ma loodan, et ma kedagi üles ei ajanud. Samas Geit ei pannud tähelegi, et ma laulan, ju siis need olid need hääled mu peas.

Istusime ja nägime, et auto tuleb. Tagasi plaanisime kindlasti hääletada.

Loomulikult olin mina see, kes hääletama pidi.

Ei võetud peale.

Geit: “Keegi ei julgegi peale võtta õhtul nii.”

Mina: “Miks? Ega keegi, kes kannab sellist seelikut, ei hakka ju kedagi tapma!”

Geit: “Äkki ma peaks end ära peitma?”

Ja jah, see oli esimene ja viimane auto, mis sealt tuli. Ja me aina kõmpisime ja kõmpisime. Lõppu nagu ei tulnudki. Kõige creepym oli metsavahe, sest seal kuskil koer haukus ja mulle tundus, et see haukumine tuli aina lähemale. Geit küll pühalikult tõotas, et ta kaitseb mind kõige eest, aga ma tean küll, et ta oleks esimene, kes jooksu pistaks, kui midagi on. ?

Üks hetk me andsime alla. Panin Facebooki postituse, et vaesed inimesed vajavad abi ja tahavad koju saada. Ega ma ei arvanud tegelikult, et keegi mind aidata tahab või saab, aga vingumise mõttes võis ju teha selle lükke.

Lõpuks me ei viitsinud enam kõndida, istusime tee äärde maha ja jäime tähti vaatama. Jah, see oli nagu armastusfilmides. Lihtsalt vaatasime ja imetlesime ja rääkisime nendest. Ja üks hetk langes täht alla – ma käskisin Geidul ruttu soovida midagi ja soovisin ka ise.

Ja siis laekus meile üliolulist infot, et meile tullakse järgi ja viiakse koju. Jeeeee! Aitäh Silva! ?

Aga see ei ole veel kõik – me läksime tuppa, tsekkisin lapsed üle, kõik magasid ja võtsime tekid-padjad ning läksime autosse magama. Panime tagumised istmed alla ja ooooh kui suur voodi meile sealt avanes. Ülimõnus oli seal magada.

Kokkuvõttes – mulle väga meeldivad sellised seiklused. Üli lahe, meeldejääv ja lõbus oli. Nii paljudest asjadest saime rääkida, nii mõnusalt vabaks sai end lasta ja vahepeal sai ära unustud, kui vana ma olen, et ma olen ema ja tsiviliseeritud inimene (ok, nii hulluks asi ei läinud).?