1. september – rõõmus või kurb päev?

Sponsoreeritud

Mina igatahes nii ootasin seda esimest septembrit, sest lapsed nii pikalt kodus olnud. Juba märtsi kuust saadik ja pean tunnistama, et ma vist ei ole koduõppe kõige suurem fänn. Elementaarseid asju ma ikka oskan õpetada ja aidata, aga mõne asjaga oli küll nii, et aju jooksis korralikult errorisse ja no ei osanud mittteeekuidagi lapsele seda selgeks teha. Laps isegi sai võibolla aru, aga minu seletusviis oli selline, et eeee….. Jah.

Igatahes olin ma üks vähestest vist, kellele see koduõppe värk kohe üldse ei meeldinud ja pigem tekitas rohkem stressi ning pingeid. Eks ka mu jaoks uus asi ju. See koduõppe periood oligi vist kõige raskem osa lapsevanemaks olemise juures kogu nende 9 aasta jooksul. Palju naeru, palju nuttu, palju enesesüüdistust, hästi hästi keeruline + lisage kogu kompotile veel laps, kes ei taha õppida.

Sellel aastal läks ka Krissu lasteaeda. Saab teine juba 3 ja mõtlesin, et võiks ju. Egas ma ise olen Adeelega kodune edasi, aga harjutamise mõttes võib ta seal mängimas käia.

Ma tahan nüüd Krissut taevani kiita, sest Hendriku ja Raimondiga küll nii libedalt esimene päev lasteaias ei möödunud. Nad kohe üldse ei tahtnud sinna minna, kui pisikesed olid.

Krissu aga läks ja mängis ja potil käis ka mitu korda ja käsi tahtis pesta ja kõike tahtis teha. Ja siis oli seal Raimond, kes viimast aastat lasteaias käib, lahistas nutta, et tema ei taha lasteaeda minna. Ma ei tea.. Raske on. Ma olen selline ema, kes tahab mõnes asjas edusamme kohe näha. On vist aeg oma tahtmist muuta ja aega anda nendele asjadele.

Neile on ju ka kogu olukord uus. Märtsist saadik kodus. Uus lasteaed, uus kool.

Umbes kella 10ni olidki Raimond ja Hendrik lasteaias ning siis läksime kooli aktusele. Geit võttis nad muidugi autole ja viis koju ning ma läksin Hendrikuga kahekesi aktusele. Kool on samas majas, kus lasteaed. Mu meelest ülimugav.

Hendrik ka kartis. Uus kool, uued klassikaaslased. Alguses ta mitu korda kontrollis, et ega ma kuhugi ei lähe. Ütlesin, et ei lähe.

Peale aktust läksime klassi, ajasime juttu, klassijuhataja jagas infot ja mingi aeg läksid nad kõik sööma. Ma siis läksin koju ja läksin paari tunni pärast tagasi, sest neil oli plaan peale söömist tutvuda ja lobiseda ning mõtlesin, et see teeb Hendrikule ainult head, sest ta on alguses nii kartlik ja arg, et võibolla harjub kiiremini ära uue olukorraga. ?

Naljakas asi on see, et muidu kodus on nii, et: “Emmeee, me tahame omaette mängida!!!! Mine sa tegele oma asjadega!” ja lasteaias-koolis: “Emme ega sa kuhugi ei lähe???!!”

Aga päeva lõpuks olin ma omadega nii läbi. Koristasin toad ära. Aitasin Hendrikul tunniplaani ära kirjutada (tema kirjutas, ma vajadusel näitasin, mida parandada), potitasin Krissut, pesin nõud ära, panin pesu pesema…. ja läksin dushi alla nutma. Lihtsalt lasin kuumal veel enda peale joosta ja nutsin.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii stressist lihtsalt nutsin. Päris raske päev on selja taga. Ja läheb veel raskemaks. Aga i can do it, sest kokkuvõttes olen ma oma lapsukeste üle nii uhke. Nad on nii tublid. Nii targad. Mina vist lihtsalt ootan neilt liiga palju vahepeal ja tunnen kõiges selles ennast liiga üksi ja kõik kasvab üle pea. 🙁 Ja mul on südamest hea meel, et lõpuks saabus september ja nad naasid omaealiste sekka, mitte ei pea päevad läbi mu molu vahtima ning saavad vaheldust minust ja kodud olemisest ja sellest kodusest rutiinist.

Kommentaarid

  1. Pille says:

    Täna ültse mingi jube päev ? ma südames oleks tahtnud et lapsed koju jäävad nii harjund nendega ? aga samas ei taha ma kodus õpetajat mängida ?? nii ong saba lahti nokk kinni ja no mulle loomulikult käisin ma ringi nagu siil ainult turtsusin? nutt tikkus ka peale aga siis katsusin üle olla sellest 🙂 aga loodan et me kõik juba paari nädala pärast harjume selle uue elukorraldusega ära ? sina Jane ka ?

    • Jane Almers says:

      Jaa, mul sama – et võiks juba kooli ja lasteaeda minna, samas nagu ei võiks ka 😀 Aga küll läheb kergemaks 🙂 Iga uus algus on (natuke) raske 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas ühel lapsel on seda üldse vaja?

No hei! Olen ühe postituse teile võlgu. Või mis ühe, ma olen ikka kirju saanud, [...]

Nendest suhetest

Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

2 kommentaari

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

10 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari