Sedasi ütlesin ma paar tundi tagasi iseendale, kui tihkusin vannitoa põrandal istudes nutta. “Ainult natuke veel” ja siis ma olen valmis minema tagasi elu ja kõige muu juurde.
Terapeudi juures käimise üks kõrvalmõjusid on, vähemalt minu puhul, see, et mul on pärast kõigest täiesti savi. Nagu sellistest asjadest, millest võikski ühel inimesel täiesti savi olla.
Terapeudi või psühhoterapeudi juures käies ma saan alati hoopis uue kogemuse osaliseks. Ma justkui astun oma kehast välja, vaatan kõike ja kõiki ümbritsevat kõrvalvaataja pilguga. Ma ei oska seda seletada, aga ma olen tänu terapeudi juures käimisele õppinud emotsioone vastavalt olukorrale sisse ja välja lülitama.
See on tegelikult lihtsam, kui arvata oskategi. Muidugi läheb selleks aega ja mulle võibolla tundub see lihtne, sest ma olen täna seal punktis, et, kui ma tahan tunda ükskõiksust, ma suudan ennast sellele lainele kohe lülitada. Kui ma tahan end tühjaks nutta, suudan ennast sellele lainele lülitada.
Jah, mul on päris mitu murekohta, mida ma pean veel õppima käsitlema. Näiteks ei suuda ma lasta lahti vihast, kui asi puudutab inimesi, kellega suhtlemine on vältimatu, st nad paraku on mu elust mingi osa ja kuigi ma mõtlen, et ei suhtle nendega, siis Geit suhtleb ikka ja… see ongi raske.
Probleeme ja tülisid ikka on inimestega ja sellepärast ma üritangi võimalikult vähe suhelda, sest, mida vähem suhtled, seda vähem probleeme, aga samas teeb see jälle enesele liiga, sest ma tunnen, et pean saama suhelda inimestega, kes on vanemad kui 8-aastased. Soovitatavalt.
Raske on see eluke. Valikuid peab päris palju tegema ja alati ei pruugi need enese jaoks võibolla kõige paremad olla.
Mulle meeldis ühe väga hea sõbra vastus, kui ta kirjutas mu tänase instanutupildi peale ja küsis, mis juhtunud on. Vastasin, et olen viimasel ajal palju asju enda sisse kogunud ja nüüd käis väike plõks ning plahvatasin. Ta vastas: “Aaa, ma mõtlesin, et midagi hullu juhtus….”
Mnjah… päris masendav, aga sotsiaalmeedias on mul niii palju jälgijaid, päris elus null sõpra, kellega rääkida, kellega oma muresid jagada…. #lonely
Ja mul on siiralt tore näha, et kuigi lähedased ei märka ja ei uuri, siis täiesti võhivõõrad kirjutavad ja tunnevad muret ja üritavad lohutada ja toeks olla ja nõu anda ja…. teha seda kõike, mida peaks või võiks vähemalt teha mu lähedased. Aga nojah… selline see eluke kord on.
Ps. Mul hakkas peale nutmist väga hea. Palju kergem oli olla. Läksin kaalule ka ja – 400g. Nüüd hakkan iga päev veidike nutma…
Kus me kokku saame, et nutma minna? Mul oleks vaja 10kg kaotada…..
Jeesus, sinna alla läheb ikka räigelt pisaraid ?
Kui sa elaksid lähemal, siis ma tuleks sulle oma lastega külla ja nutaksime koos, sest tean mida tunned. Mul sõpru ei ole ja räägiksin su surnuks??, aga praegused kaaslased on ainult ärevus ja südav deprekas?♀️
Kus sa elad? 🙂
Appi, lugesin ja no nii mina praegu. Ainult et ma ei suuda end veel nii über lülituda, et nüüd nutan või nüüd on ülskõik. Aga muidu see, et lähedased ei saa arugi et midagi valesti oleks ja no neid sõpru pole mul ka enam. Peaks vist ka blogima hakkama, et kuskiltki tuge saada ?
Kusjuures mulle tundub ka, et kui ma nendest asjadest kirjutan, siis võõrastelt saan rohkem tuge kui omadelt. Siis tulebki kirjutada 🙂
Võhivõõrad ongi tulevased lähedased 😉 Ükski lähedane (kes pole just veresugulane) pole kohe lähedane, nii et tegelt on kõik õige 🙂
Veresugulastest ma pm rääkisingi….
Appi, sa oled nii siiras, ilma valehäbita, ma eilset nutupilti nähes tundsin ennast ära, jaa mul on üks sõbranna kellega saan rääkida aga mitte alati siis kui vajan seda. Viimasel ajal on niipalju korraga toimumas , et jube raske on oma emotsioonidega toime tulla. Ma püüan et ei plahvata teiste ees, et hoian end tagasi, aga täna hommikul pani mees viimase tilga karikasse, et plahvatasin, kui poeg jonnis aeda mineku riietega ja mis tegin mina, karjusin, et viid ise lapse ja lõin ukse pauguga kinni ja läksin autosse, et tööle minna. Autos tundsin, et nüüd kõik… tahaks nutta aga ei saa, sest nutetud silmadega kohale minna ja vastata, et mis juhtus, ka ei taha. Seega surud alla ja naeratad. Seega ma nii mõistsin mis tunded ja emotsioonid selle postituse taga olid… see hetk, kui tunned , et kõik ja lased, endast läbi pisarate kõik välja ja see kergustunne pärast o hea. Aga kui tunned, et tahad rääkida, olen olemas, küll võõras esialgu aga kes teab… ? päikest sulle, pea püsti ?
Ma vist ei tunne siin ilmas millegi üle häbi ? ma ei tea, miks… ja vahel on see nagu needus ?
Aitäh su siiruse eest! Ka mul ON lähedasi, aga suhteid nendega varjutab mittemõistmine ja üleüldine võõrdumine. Seega, vahel on ainus tee lihtsalt nutta. Natuke hakkab kergem, igas mõttes 🙂
Hakkas ?
Tean seda tunnet … Mul viimased kuud on ka koguaeg stress ja nutan. Aga nutan, sest on ka põhjus ja see teeb nii raskelt haiget.
Ja pole kedagi kellel õlal nutta, toetuda, rääkida muresid ja lihtsalt olla kõrval.
Aga ma üritan vaikselt leppida sellega äkki ongi see, et mulle pole määratud sõpru või inimest kellel kurta enda asju.
Olen samuti mõelnud pidevalt ,et ,, kas mu elu ongi määratud sääraseks ,et pean üksi nutma ja selle pahnaga hakkama saama mis kõik toimub ,, . Ei jaksa ei taha juu . Nagu näha tglt on meid siin palju oleks vist vaja teha üks suur koosviibimine kus saame kõik lahinal nutta ja rääkida 🙂 Nutame küll vist emajõe kokku aga vahet poleks sel sest tähtis on ,et saaksime rääkida ja pisardada .
See on isegi täitsa hea mõte. ? See kokku saamise idee. ?
Olen igati nõus kuna noo ei jaksa ju üksi nutta ,koos on ikka kergem ?
Absoluutselt ?