Kas teil ei ole vahel nii, et võõrad inimesed toetavad sind rohkem, kui omad? Mind on siin viimaste päevade jooksul omade poolt rohkem tembeldatud, süüdistatud, lubatud peksa anda, kui ma eales oleks võinud ette kujutada.
Teisest küljest, on just minu blogi lugejad need, kes mulle lihtsalt ühel hetkel kirjutavad, küsivad mida ma teen ja kuidas mul läheb. Nad toetavad. Nad annavad nõu. Naljakas on mõelda, et viimastel päevadel need samad blogilugejad, kes tegelikult on mulle võõrad, ma tean nende nime ja nägu, on mulle palju rohkem toeks olnud, kui minu enda lähedased tuttavad.
Mind on tabanud emotsionaalne kokkuvarisemine. Ma võtsin endale täna eesmärgiks minna vastama mitut ainet, mida ma ööse kella poolekaheni õppisin. Kuid millest miski hommikuks peas ei püsinud. Tõestus, et öö pole parim õppimiseaeg. Ma tahtsin nii väga minna täna kooli ning vabaneda mõnest kohustusest, sest vaheaeg tuleb peale ja tahaks selle rahus veeta. Tööd otsida. Teha midagi, mis vajab veel tegemist.
Viimased päevad on näidanud, et ümbritsevad inimesed suudavad mind väga palju mõjutada. Viimased päevad on mulle näidanud, kuidas hoolimisest pohhuismini on vaid üks samm.
Viimaste päevade sündmused on pannud rohkem mõtlema sellele, mida ja kellest, kuidas blogis kirjutada. Käsi südamel võin öelda, et ma ei ole midagi valetanud ning kõike ausalt läbi oma silmade kirjutanud. Ma tunnen, et kui mind alusetult süüdistatakse, ei lase ma sellel minna lihtsalt niisama. Ilma tagajärgeteta. Olgu see nii suur nali või mitte kellegi arust.
Sellistel päevadel, kui ma tunnen end halvasti ja kurvalt, ei tiku ma blogisse, sest ma ei taha enda blogist jätta muljet, kui masendavast ja negatiivsest keskkonnast, aga mida teha, kui see koht siin on ainuke, kus sa saad oma mõtted välja kirjutada ja justkui nagu “kellegile” rääkida oma muredest? Praegu ma tunnen, et blogi siin ongi see koht, kuhu ma tahaksin tulla, rääkida ja kirjutada, et sellest koormusest vabaneda. Ma ei taha rääkida inimestega. Ma tahan kirjutada siia samasse tühja kasti oma mõtted ja tunded. Ma olen kurb. Ma olen pettunud. Ma olen solvatud. Mu pea lõhub ning ma olen täna kodus. Nelja seina vahel. Ma ei taha siit välja minna, sest tunnen, kuidas terve maailm mind põlgusega vaatab.
Te ei kujuta ette, kui hea ravi selliste tunnete vaigistamiseks on lapsed. Vanem poeg küll ei ole enam kallistaja-musitaja eas, sest tema häbeneb nüüd selliseid asju. Ju siis arvab, et ei ole memmekas. Kui ma olen kurb, siis noorem poeg märkab seda otsekohe. Ta tuleb oma tillukeste sammudega minu juurde, ronib kaissu, asetab oma armsad pisikesed käed minu pea ümber, paneb oma pea minu pea vastu, vaatab mind armsate suurte silmadega ja kukub mind musitama. See on raviv ning teeb meeltele pai.
Ma olen paljuski nendes emotsioonide tundmises ise süüdi. Ma natukene kahetsen, et kirjutasin ühest viimaste päevade sündmusest blogis, samas, tunnen ma rahulolu, et seda tegin. See postitus on endiselt alles, kuid keegi seda ei näe. Ma ei võtnud seda alla, sest asjaosaline lubas mulle räigemalt peksa anda. Ma võtsin selle maha, et meie peres oleks rahu. Ma ei arvestanud sellega, kui erinevad kasvatused võivad inimestel olla. Kui üks suudab rääkida rahulikult, adekvaatselt ning inimlikult, siis teine märatseb, karjub, vehib käte ja jalgadega. Katsu sa siis seda hingerahu leida.
Kokkuvõttes, sain ma suure koormuse hingelt ära seda kirjutades. Ma tahan olla siiras ja aus siin. Vähemalt seda võin ma endale lubada.
Ma olen tänulik lugejatele, kes mulle kirjutavad ning tunnevad huvi minu kohta. Ma olen tänulik neile lugejatele, kes kommentaariumis suudavad tuju alati tõsta ning toeks olla. Ma olen tänulik kommenteerijatele, kes arvamust avaldavad.. inimlikul viisil. See kõik aitab saada minul paremaks blogijaks. Aitab minu blogil paremaks saada. Need kõik toetused aitavad mind kõiges.
Armas Jane, pai sulle ja palju päikest südamesse 😉
Sellised päevad mööduvad, õnneks…
Minul on ka kehvi päevi ja täna on 1 sellistest. Pidin ka minema ka kooli, täna mul matemaatikas töö ja no tahtsin üldse tubliks hakata, kuid kõrvalised asjad ajasid masendusse, tuju 0i ja nüüd ma siin olen, süümepiinades 🙁 Hetkel ei ole mind lohutanud veel keegi, kuid mind lohutavad ka tihti just kõrvalised isikud, võõrad. Minu lugejad ja blogijatest väga paljud.
Ühesõnaga ma tean mida tunned. Kuid teeme nii, et homme on parem päev?
High five, Jane! Mind vahepeal lausa kimbutas kindel sõpruskond ahistades mind pikkade kirjadega kuidas blogis valetan ning kuidas peaksin oma arvamustest taganema, sest neile see ei meeldi, nemad nii ei mõtle ja mitte keegi ei tohi nii üldse mõeldagi. Ja kui ma siis küsisin, et kelleks nad end peavad, et oma arvamust peale suruvad ja füürereid mängivad siis sõimati mind maailmaparandajaks ja öeldi, et keegi nkn seda minu kirjutatud saasta ei loe. Mina jätkasin ja jätkasin ka siis kui mu enda ema selle vastu oli ning ei suhelnud mu põhimõtete ja tegemiste pärast minuga kaks kuud. Koerad hauguvad mu selja taga endiselt, aga minu karavan sõidab ikka edasi.
Ühesõnaga lase end sügavalt mõjutada vaid positiivsusel. Ja ainuke põhjus miks keegi Sind halvustab või sõimab on nimega KADEDUS, sest nemad ei suuda kunagi hakkama saada sellega, mida Sina oled juba saavutanud!
Usu mind – karma hoolitseb ise kadedate, kibestunud ja negatiivsusest plahvatavate inimeste eest! 😉
PS! See sõpruskond koosnes inimestest, keda sel hetkel oma sõpradeks pidasin, minu naabritest ja muidu “korralikest” pereemadest, kes arvavad, et end päevi valimata põhjuseta purju juua ja oma lapsi ööseks talvel õue jätta on hullult okei. Ja ainuke põhjus mu vihkamiseks oli see, et ma olin neist parem ehk ei laskunud nii madalale ja ei käitunud nagu nemad. Ja nad olid selle üle lihtsalt kadedad. 🙂
Kui sind ähvardatakse, siis üks ja ainuõige samm on pöörduda politseisse. Öeldakse, et haukuv koer ei hammusta, aga kunagi ei või teada. Hoian sulle pöidlaid, et kõik korda saaks. Tean ise ka, mida selline olukord tähendab ja kui närvesööv see võib olla.
Nii kurb oli lugeda seda.
Miks on inimesed nii õelad?
Mind terroriseeritakse anonüümselt ja päris julmalt. Kõige hullem see, et need inimesed on mu sõbrad, lähedased. Minu sõbralistis. Kuid ma ei tea kes…Nad võivad olla minu väga lähedased inimesed…Minu sõbranna, koolikaaslane…Ma olen koos kellegiga, kes tegelikult vihkab mind, sõimab anonüümselt jne…
Olgu, mina olen teinud minevikus asju, mis pole head. Kuid kaua võib selle kallal jaurata? Kaua võib mind vihata. Oma blogiga ei tee mina nt kellegile liiga, ma kirjutan vaid enda kaalulangetusest.
Oeh, julm on see maailm.
Ja see pole julm kuidas sa oma laste nimed ära määrisid oma varastamiste ja valetamiste ja petmistega? Sinusuguste koht on vanglas.
Varastamine, valetamine ja petmine on haigus. Vaimne haigus. Mitte keegi ei tee seda sellepärast, et oma laste nimesid määrida. Kas Merlin on süüdi, et teie ei suuda seda kohe kuidagi unustada? Ta on tõestanud end, et ta on muutunud ja nendest halbadest kommetest üle saanud. Ma tahaks kohe näha, milline inimene ja kes sa ise üldse oled, et tuled kedagi nii süüdistama. Kindlasti su enda südametunnistus ei ole samuti 100% puhas. Kui sa nii väga soovid elada minevikus, mine tee seda mujal 🙂 Vastab vist tõele, et kurjad inimesed toituvad ainult halbadest asjadest ja kuidagi ei suuda mõista häid asju- seda, et neiu on muutunud. Peaasi, et on midagi nina alla hõõruda. Ja kui sa siin anonüümselt juba räuskad, siis ilmselt on sul endal ka häbi selle üle, mida su näpud ja aju toodab.
Näiteks mina, kui ma vaatan Merlini, siis ma isegi ei mõtle sellele, mida temast räägitakse. Kui aus olla, siis ei ole ma selle teemaga isegi kursis, et mida ta teinud oma minevikus on ja kellele. Miks? Sest mind ei huvita teiste minevik. Ma elan tulevikus ja mulle on tähtis see, milline inimene just tulevikus on. Mul on samuti minevikus asju, mille kallal sorkida. Mina ei taha, et teised seda teeksid. Seega ei ole ma ise mittemingisugune kohtumõistja 🙂
Ohjah…Sinu kahjuks ei ole ma vanglas ja ei lähe ka sinna kunagi.
Nii palju aastaid on möödas. See on minevik.
Loomulikult ma ei ootagi, et kõik mulle andestaks jne. Ja olen leppinud, et on neid, kes ei suuda sellega iial leppida, et ma sellest välja tulin, end kokku võtsin ja nii enda, kui ka oma laste elu 100% muutsin. Et mul enam enam vähem hästi ja stabiilselt.
Mis ma oleksin siis pidanud tegema? End ära tapma, terve elu end peitma?
Ei, ma valisin teise tee. Ma tunnistasin neid vigu kõigi ees ja avalikult. Ma hakkasin vastutama tehtud asjade ees, inimeste ees. Ma tõusin püsti ja otsustasin muuta kõike. Ja ma olen juba piisavalt palju tõestanud, et ma olen muutunud, minu mõtlemine ja kõik on muutunud. Ma olen täiesti tavaline naine, kes elab täiesti tavalist elu oma kahe tütrega. Jah see jama jääb mind terveks eluks kummitama, kuid ma ei kavatse alla vanduda, vaid elan edasi. Soovige teie anonüümsed mulle mida iganes.
Ma eksisin, kohutavalt. Ma tegin halba. Ja palju. Ma tean seda ise ka. Kuid kaua võib?
Kas minu kommenteerimine igal pool anonüümselt muudab midagi?
Kas ähvarduskirjade saatmine varikontode alt muudab midagi?
Mida sa saavutad?
Tehtud muuta ja olematuks teha ei saa.
Minu jaoks on see minevik ja kõik. Mina elan edasi, seadusekuulekat ja täisväärtuslikku elu. Kõikidele kellele ma ka olen liiga teinud, neile saab see ka korvatud. Kõikidele.
Sina aga mürgitad oma õeluse ja julmusega vaid iseennast. Oma hinge ja maailma.
Aitäh sulle Jane. Mul on kahju, et sinu blogis selline arutelu tuli.