Ma tean, et lubasin teha selle postituse videona, aga kuna ma peegelkaamerat kasutada ei saa (hetkel veel), siis telefonikaameraga seda teha? Ma isegi ei mõtle sellele. See on väga halb variant. Kuna mul praegu on pisut rohkem vabaaega (loe: kooliasjad on tehtud ja mul on megahea meel, et sain füüsikaga lõpuks peaaegu täiesti ise hakkama), siis sama hästi võin need kõik asjad lihtsalt kirja panna. Kindlasti arvab mõni, et ma kardan end näidata. Ei. Miks ma peaksin? Ma oskan rääkida ja olen hea väljanägemisega. Natuke võibolla ehk pabistaksin, aga see ongi loomulik ju.
Kuna väga mitmed inimesed on mulle esitanud palju küsimusi minu tuleviku kohta (jah, see on nüüd mõnele kindlasti uskumatu, kuidas keegi üldse minu igava ja mõttetu elu kohta viitsib küsida)- kes anonüümselt, kes on võtnud oma viimased julgusevarud kokku ja mulle otse kirjutanud (okei okei, nali, ma pole nii hull nüüd ka, et kartma peaks :D), siis nüüd ma teengi seda, et räägin natuke absoluutselt kõigest, mida ma olen enda tuleviku jaoks planeerinud. Tegelt ma eriline unistaja ja planeerija ei ole, sest elan hetkes ja tänases päevas, kuid miskid sellised suuremad asjad olen paika pannud, mis kuidas võiks olla kunagi. Seda, kas midagi neid plaane muuta võivad, seda võib igapäev juhtuda, seega ma absoluutselt ei põe, kui miski ei lähe nii, nagu olen seda nii öelda planeerinud.
- Kas te jäätegi oma perega Tallinna elama?
- Kas kavatsete elu lõpuni üürikorteris elada?
- Millised on sinu plaanid peale keskhariduse omandamist?
- Miks te pangalaenuga oma kodu ei võta?
- Miks te üldse Tallinnas elate? Kas pole plaaninud mujale kolida?
Kindlasti ei jää me Tallinna elama. Tallinnasse kolimine oli minu unistus, kui ma olin 13-17 aastane. Nüüd aga enam mitte. Absoluutselt linnaelu ei meeldi.
Ei kavatse elulõpuni üürikorteris elada. See oleks ebastabiilse elu pakkumine oma lastele ja seda ma kindlasti ei taha (mitte, et oleks kahtlusi, et ei jõua üüri maksta vaid see, et kunagi ei tea, millal omanik tahab oma korteri maha müüa või ise sisse kolida). Paraku üks kogemus on olemas, kus omanik tuli lampi ukse taha ning ütles, et kuu jooksul koliksime välja, tema tahab korteri maha müüa. Praegu on see ainus variant, et saaksime Tallinnas elada. Tallinnas elamine on minu jaoks, mu mehe jaoks ja laste jaoks vajalik, sest siin on rohkem töölesaamise võimalusi, lasteaiakoha võimalusi ja kõik tähtsad asutused on käe-jala ulatuses.
Kaks nädalat tagasi oli minu plaan peale keskhariduse omandamist minna Sisekaitseakadeemiasse politseiks õppima. Nüüd on mul uued tuuled- tahan minna ajakirjandust õppima. Eks see näha ole, kui püsiv see plaan on.
Pangalaenuga ei võta me kodu, sest meil on üks laen juba kaelas. Mitte küll suur, kuid siiski. Kuna ma tahan elada Tallinnas seni, kuni pojad kooli lähevad, saabki laen siis samuti läbi ja saame hakata otsima maale päris oma kodu. Ja selleks, et saada natuke suuremat laenu, et oma kodu soetada, peaksin minagi tööle minema ja tööl käima ka mõni aeg. Kahe peale saab suurema laenu. Mainin ära, et ma ei hakka kommentaariumis vastama rahaasju puudutavatele küsimustele, sest ma ei pea kellegile midagi seletama. Ma võtan endale selle õiguse, et miski võib ja peab jääma mulle ning ainult minu perele. Palun seda mõista natukenegi. 🙂
No see küsimus on üpris sama, mis mõned teised. Tallinna kolisime, sest naabritest sai kopp ette. Terroriseerivate troppidega oli raske koos elada ja sellest võid lugeda lähemalt siit (LINK), sest ma ei tahaks sellest ise uuesti rääkida. Niigi on see igapäev mõtetes, nagu oleks see olnud just eile. Ja lisaks oli seal Vändra kandis megaraske tööd leida. Igalepoole kuhu läksid, öeldi, et võetakse ühendust ja siis sa ootad kaks nädalat, 4 nädalat ja kui pool aastat saab täis, siis sa ikka lihtsalt ootad ja keegi ei helista.
Mis laadi tööd sa endale otsid? Mis valdkonnast (no nt teenindus jms)? Ja kas sa arvad, et sinu blogi (kui tulevane tööandja selle avastama peaks) tuleb sulle pigem kasuks või kahjuks? 🙂
Põhiharidusega mingit erilist valikut ei ole, kuid kassasse nt ma ilmselt ei taha minna. Ei oska öelda, kas kahjuks või kasuks.
Ma olen siin varem ka kommenteerinud, aga jällegi-kuna ise töötan personalialal (ma ei ütle muidugi, et kõigi ettevõtete ja personaliinimeste seisukohad samad on, mis meil) siis minu seisukohast tuleb su blogimine pigem kahjuks. Blogist jääb mulje, et oled äkiline, kergesti ärrituv, veidi ebaintelligentne ning lööd kiirelt käega. Selliste omadustega inimest ma teiste variantide olemasolul pigem tööle ei võtaks.
Ma olen varasemalt maininud, et see, milline ma olen blogis, selline ma ei ole päriselt. Mina päriselt ja mina blogis on nagu kaks erinevat inimest 🙂 Kiirelt käega löömises osas ei saa ma nõustuda, kahjuks. Ei mina, kui blogijana ja mina, kui päris elus. 🙂
Jah, aga julgen väita, et 99% personaliga tegelevatest töötajatest googeldab kandidaati. See, milline sa oled sotsiaalmeedias, või millisena sa siis end kujutad, peakski vastama ka sellele, milline oled “päriselus”. Üleüldiselt tundub mulle, et suur hulk noori (eriti töökogemuseta noori) kujutab ette, et “ega facebook ei ole päriselu” jne. Kuigi tegelikult tihti esmamulje just selle põhjal kujunebki.
Ma olen sellega nõus, et enamus tööandjaid googeldavad kandidaati. Jah, üldiselt küll- milline sa oled internetimaailmas, oled sa ka ilmselt “päris elus”. Minu jaoks on Facebook rohkem selle päris minu moodi (minu profiil ja see, mida ma seal jagan), kui see mida ma blogis kirjutan. Natuke pean end parandama, kui ma eelmises vastuses ütlesin, et ma olen hoopis teine inimene päriselt, kui blogis, siis tegelikult minul kui bloigijal ja minul, kui “päris elus” inimesel on sarnaseid jooni küll. 🙂 Ning kui see blogi siin peaks olema takistus, kui keegi mind tööle ei soovi palgata, siis ei ole mul midagi parata, sest see kõik siin on minu arvamus asjadest, minu nägemus elust. Seda muuta ei saa. 🙂
Sa oled endast ikka eriti heal arvamusel. Kirjutada ei oska, aga ajakirjanikuks. Kahtlen, et sa sisekaitseakadeemia füüsilisele koormusele ka vastu peaks.
Ma ise ka mõtlen, miks ma üldse seal koolis käin. Ega seal oma teadmisi lihvida ei saa ja juurde ka midagi ei õpi ju 😀 Aga sa peaksid lugemist lihvima.