õudusfilmilik öö

“Jane, tule vaata, mingi kahtlane valgus on seal!” seisab Geit pimedas köögis akna all ja hüüab mind.

” Ja jah, on seal jee mingi valgus!” tean ma juba tema vanu nalju küll ja veel.

” On on, tule vaata!” on Geit vägagi järjekindel.

Mina *tülpinud näoga* diivanilt püsti tõusmas ja longin kööki.

Vaatan aknast välja. No ei näe seda “kahtlast valgust”.

” No seal, vaata!” on Geit täiesti kindel ja näitab sõrmega kuskile kaugusesse.

Lõpuks ma siis näen – kuu paistab ühe autoromu peale, mis meil aia taganurgas seisab. Ütlesin seda ka Geidule ja tegin talle lühitutvustuse teemal “valgus ja selle peegeldumine”.

Lähen tagasi diivanile, telerit vaatama ja mõni hetk hiljem teatab sealt samast pimedast köögist, et keegi sõidab meile hoovi.

“Käi kanni!” mõtlen ma oma peas, aga ei tihka välja öelda.

“Ära hakka pihta jälle…” ei jõua ma lauset lõpetadagi, kui kuulen, et tal on päris tõsine hääl ja ilmselt ei tee ta tõesti nalja.

Lähen kööki ja näen, et jah, sissesõidutee on kõik valgustatud ja nii eredat kuud ei olnud mu silmad varem näinud. Nii ma pidin Geitu uskuma jääma. Autot aga ei olnud ja Geit tahtis hirmsasti õue minna, aga mul hakkas silme ees läbi jooksma kõik õudusfilmid, kus alguses sõidab võõras auto hoovi ja filmi lõpuks on kõik pereliikmed maha koksatud.

Nii ma siis keelasin tal kuhugi minna. Kui sureme, siis sureme koos.

Järgmine hetk sõitis auto aeglaselt hoovi. Täistuled peal.

Ja siis tormas Geit õue ja ma pistsin röökima, et EI LÄHE ÕUE.

Ja ta läks.

Nii palju siis sussiks olemisest.

Mina istusin köögis edasi. Jälgisin. Auto lihtsalt seisis meie hoovis. Täistuled peal.

Üks hetk kuulen, et Geit karjub õues midagi.

Sel hetkel mõtlesin, et okei, saab, mis saab, lähen ka õue.

Ja keegi karjus autost midagi, midagi täiesti maavälises keeles ja me ei saanud midagi aru. Me olime trepil, ukse juures, et no, kui midagi on, saame kohe tuppa minna.

Põhimõtteliselt vahtisime me selle autoga seal lihtsalt tõtt. Täistuledega auto lihtsalt seisis meie hoovis, suunaga meie poole ja keegi mees karjus seal midagi.

Geit helistas siis politseisse. Mõnda aega rääkis ja auto hakkas vaikselt tagurdama ning ära sõitma.

Mina hingasin rahulikumalt ja haarasin Geidu käsivarrest, et tuppa minna ja mida tegi tema?

JOOKSIS ÜKSINDA PIMEDUSSE AUTOLE JÄRGI.

Kas õudusfilmide nr 1 reegel ei ole mitte see, et ÄRGE KUNAGI MINGE LAHKU? Ja see, kes maha jäetakse, saab ilmselt esimesena surma? AITÄH GEIT!

Ma siis läksin esikusse akna peale jälgima, et kas ma näen Geitu kuskil. Ei. Läksin õue. Hüüdsin mitu korda. Vaikus. Läksin tuppa tagasi. Lasin koera välja, sest see haukus nagu esik oleks kurjategijaid täis. Kõndisin pooletoobisena esikus edasi-tagasi ja mõtlesin, mida teha. Helistasin Geidule. Ei vasta. Helistasin uuesti. Ei vasta.

Ja siis, kui ma olin otsustanud, et okei, nad said ta kätte ja koksasid maha, panin ukse lukku, it is what it is, life goes on, ilmus Geit koos meie jalalabasuuruse kiskjast peniga välja. Huhh!

Politseist kästi toas püsida ja õue mitte minna. Minu suurim hirm oligi see, et kui meiega midagi juhtub, mis siis lastest saab?

Lõpuks aga selgus, et naabrimees (kes elab üsna kaugel tegelt meie majast, aga ta nimetab meid naabriteks) tegi lolli nalja. Öösel. Purjus peaga. Koos kaine sõbraga.

Loo moraal: kui loodad majja kolides, et naabritega on nüüd kõik finiito, siis lootus on tõesti lollide lohutus. Geit ütles hästi: ” Kurat, kolid majja, mõeldes, et mõnus elu, naabreid pole, aga ikka pead “naabritega” tegelema.”