Ma olen tänaseks kuu aega antidepressante võtnud ja tunda/näha on olulisi muudatusi.
Kõige pealt tahaksin öelda neile, kes kõhklevad, kas paluda abi ja kas alustada antidepressantidega, seda, et mõtle iseendale. Ära tee seda otsust selle põhjal, mida teised sinust arvata võivad. Oma arvamuse antidepressantidest kujundavad alatihti just need inimesed, kes ise neid võtnud ei ole.
“Arvad, et tablett päästab su?”
“Ilma tabletita hakkama ei saa?”
“Ega sa haige pole, et tabletti võtma pead!”
“Narkar!”
Mu silmad on lugenud igasuguseid asju siin sotsiaalmeedias, kuid ma lasen need sujuvalt ühest kõrvast sisse, teisest välja, sest need laused on täiesti tühised.
Ma olen aastaid võidelnud depressiooniga. Ma olen aastaid arvanud, et see on kõigest tuju, mis üle läheb ja mul ei ole tabletti vaja – ma ju saan hakkama ka ilma, aga see ilma oli pidevalt nutmine, jõuetu olek, üle mõtlemine, asjade ette kujutamine, närvitsemine.
Ja kus ma olen täna? Antidepressantide peal, sest sain viimaks aru, et ma ei saa üksi hakkama selle “lihtsalt tujuga”.
Ja mida ma kõige enam kahetsen? Et ma varem seda sammu ei astunud. Lasin päris hea mitu aastat oma elust raisku, sest arvasin, et mul ei ole tabletti vaja. Veel rohkem kahetsen ma aga seda, et minu ego pärast kannatasid ka teised.
Mul on täna palju palju parem olla ja ma tean, et ei kujuta seda ette. Kui ma eile uue antidepressantide retsepti välja ostsin, ütles Geit, et ma olen tõesti palju palju rahulikum viimasel ajal.
Ja olengi. Ma olen palju rahulikum, ei ärritu iga pisiasja peale – st ei ärritugi üldse enam põhimõtteliselt. Ma olen selline täitsa rõõmus koguaeg. Ma mõtlen palju, mida teha, kuidas teha – ideid on hästi palju. Varasemalt olin ma aga alatihti punktis, kus ei teadnud, kes ma olla tahan, mis ma teha tahan, kuidas üht või teist asja ajada. Mõtlemisvõime on hästi palju edasi arenenud selle kuu ajaga.
Ma ei ole kuu aega isegi mitte nutnud. Ja ma ei ütle, et see on üdini positiivne asi. Nutmine on okei. Ma mäletan, et mul oli alati peale nutmist palju kergem olla, aga viimase kuu jooksul ei ole ma enda sisimas tundnud, et tahaks nutta.
Inimsuhted on ka kuidagi palju toredamad – võtan asju rahulikumalt, ei solvu iga tühjatähja peale. St ega ma varem ka seda väga ei teinud, aga turtsusin ringi küll nagu väike vihane siil. 😀 Tegutsemistahe on ka tagasi tulnud, mis kindlasti annab hästi palju juurde tervenemisele.
Mis kõige suurem ja olulisem muutus minu jaoks on, on see, et ma olen lastega palju kannatlikum. Ma olen aastaid olnud sellise lühikese süütenööriga, lühikese kannatusega, aga täna on see muutunud. Ma vist korra olen häält tõstnud laste peale, sest üks õhtu nad pöörasid täitsa ära – oli aeg magama minna ja nad kõik hakkasid ringi jooksma, möllama, kisama ja ma üritasin neist üle rääkida, aga lõpuks tundsin ma ennast seinana ja tõstsin häält. Tunnistan. 😀
Nt eile arvas Adeele, et oleks hea mõte külmkapist võtta majonees, sellega ennast üleni kokku määrida ja nii palju, kui üle jäi, veel põrand ka kokku määrida. Ja kui ma seda nägin… Varem ma oleks ilmselt nutma hakanud ja röökima pistnud, aga nüüd ma läksin sinna ja naersin koos temaga, sest see oligi naljakas ju.
Ma olen enne ärritunud selliste asjade peale palju, mis kaost tekitavad, aga tegelikult on need ärritumised nii tühised, sest koristamine on nii lihtne asi ja võtab kõigest natuke aega, aga mälestus toredast koos tegemisest või pusimisest millegi kallal jääb lapsele igavesti meelde. Enamasti.
Kui ma instasse lisasin nt selle story, kus Krissu ja Adeele esikust totaalse sõjatsooni valmistasid, kirjutasid paljud, et tunnevad mulle kaasa ja nad ei kujutaks ette, mida nad mu asemel teeks ja nad lihtsalt minestaks, siia ma olin pigem siuke tšill. Alguses ehmatasin ära, aga siis mõtlesin, et noh, mis seal ikka, niikuinii teen kodus suurpuhastust ja esikuni õnneks polnud veel jõudnud. 😀
Et jah, mul on täitsa tore olla ja elu tundub kuidagi kohe palju lihtsam ja toredam. Muidugi ei ole antidepressant väljapääs minu jaoks, aga see aitab mul ennast nii palju koguda, et üks päev sirge seljaga ja tugevana edasi minna.
Ravikuur kestab 8-12 kuud. Iga kord, kui ravimid otsa saavad, konsulteerin arstiga, et kuidas ennast tunnen ja ta lihtsalt pikendab retsepti. Kui tunnengi end hästi, see ei tähenda, et enam võtma ei pea. Ravikuuri peab ikka lõpuni tegema. Juunis on mul ka psühhiaatri aeg ja ma juba ootan seda.
Kõrvalnähtudest ka: isutus on ehk mul ei ole erilist söögiisu, mille tõttu olen ligi 4,9kg alla võtnud kuu ajaga. Esimene päev oli mu meelest kõige hullem – rets väsimus oli peal, iiveldus, haigutasin hästi tihti, mis lõpuks juba täiega häirima hakkas.
Aga suurt muud ei olegi vist olnud.
Ma armastan oma elu, ma armastan oma lapsi nii nii palju ja ma annan endast kõik, et sellest august välja ronida ja olla just eelkõige nende jaoks nende kalju ja kindlus, kelle haardesse peitu pugeda. Nad on mulle siin elus kõige tähtsamad. Nad aitavad mul depressiooniga väga palju võidelda – ma ei kujuta ette, kus ma oleksin ilma nendeta.
Kõik on hetkel hästi tore. ❤
Hei
Mul hea meel,et sul hästi läheb.
Mul selline lugu,et tervisekontrollis olid kõik näidud ideaalsed, aga ise tunnen end 247/ väsinunda, kedag näha ei taha, midagi teha ei taha, ainult magaks ja oleks omaette. Hingemine oli ka sellin,et nagu õhtu jääks puudu või ei hinga nii rahulikult/sügavalt kui võiks. Tuju on ka selline,et paar tundi päevast ok aga muidu ka ärritun kiiresti. Perearst siis saatis igasugu analüüsidele, aga need kõik ideaalses korras. Ehk siis andis teada – vaimne asi. Soovitas psühholoogi juurde minna. Kõik kelle poole pöörduda olen üritanud – pikk järjekord. Anna nõu, kuidas leidsid selle õige arsti. Tahaks ka midagigi ette võtta,et inimesena taas tunda. 🙂
Järjekorrad on tõesti pikad – ma sain endale psühhiaatri aja alles juuni kuusse ja sellepärast pöördusin esimese asjana perearsti poole, et mingit abi ruttu saada, seega ma soovitan sul ka ikkagi perearstile kirjutada, et järjekorrad pikad ja asi on tõesti kriitiline, et sooviksi saada abi. 🙂 Perearst kirjutab ka antidepressante vajadusel välja. 🙂
Okei, sada kirjaviga tuli. 24/7 väsinuna. Hingaline oli ka selline,et nagu õhku jääks puudu*
Mina jälle olen kõrvalt näinud kuidas AD muudab inimese kivisambaks. 0 emotsiooni ja nii aastaid. Jah, õnneks kadus inimesel ära soov surra, samas 0 emotsiooniga ka kurb elada. Too inimene võttis aastaid ADd, peale seda kui neist lõpuks lahti sai, on ta paljupalju emotsioonaalsem inimene, kõigi oma tunnetega, rõõmudega eriti ja suhtleja ja samas ei ole enam neid depressiivseid mõtteid. Ehk aitavadki need üle elada selle raskema perioodi, kus lapsed väiksed jne, samas mul on kurb tagasi mõelda oma lapsepõlvele kus mulle lähedane inimene emotsioonitu oli, samas vähemalt oli olemas ja on siiani, eks. Emaili näed ilmselt vaid sina, ei taha avalikult nime avaldada 🙂
Jah, eks ta nadi ole, kui inimesel emotsioone null. See ka mu meelest õige ei ole. 🙂 Eks ongi tähtis jälgida kogu protsessi. ?
Kahjuks on see, et mõnel inimesel läheb õige AD leidmiseks aega. Mõnel veab esimese ravimiga ja sobib ideaalselt, mõni peab aastaid vaeva nägema, võitlema apaatsuse ja mõnel juhul veel rohkem süvenenud depressiooniga jne. Kui vähegi võimalik, siis tasub teraapiat juurde võtta. AD võiksid pea ideaalis nii palju “selgena” hoida, et inimene suudaks adekvaatselt tegeleda probleemidega, mis depressiooni tekitavad ja alal hoiavad ning kuidas depressiooniga toime tulla ka siis, kui enam ravimeid ei vaja.
See on justkui tabu teema kahjuks jah. Aastaid tagasi otsustasin ka hakata ravima depresiooni, mis päriselt oligi välja sinna et ma ei taha enam elada. Kõik tundus nii tupikus. Rääkisin emaga kuna tema kõige lähedasem. Ja mis ma vastu sain? “Lollakas oled või? Lõpeta ära see jutt” jnejne. Ehk 0 kasu, nüüd saan aru et see ilmselt oli teadmatusesr selline reaktsioom aga… Sellest haigusest peavad inimesed rääkima. Vanavanemad arvavad üldse et pff mõtetu lumehelbekeste mõeldud haigus mida pole olemas. Aga tegelikult jah peab tegutsema. Aga lõpuks põõrdusin perearstile, tegi esmase vaatluse testi hindamaks mis mul on. Ülekaal punktides selgelt depressioonile. Auunas psühholoogile. Kus peale 45 min vestlust tahtis AD kirjutada. Nooo see ei tundunud ka õige. Ala rääkisime er noh ma ei taha õues jalutada ja pole motivatsiooni ja selle põhjal siis.. Ma tean et nemad haritud aga siiski, mina psühholoogia huviline tunnen er liiga kergelt taheti kirjutada. Arvasin et saan ise hakkama. Mõne aja mõõdudes eiii.. On vaja siiski abi. Palusin uuele psühholoogile aja ja sain ideaalse. Ennem palusin perearstil siiski midagi kirjutada välja. Uus psühholoog kuulas ja päriselt kuulas. Ütles kohe et kui hetkel ravimeid ei võta, siis ärgu ka kohe haarama asu. Et meie kohtumiste põhjal peaksime saama ilma hakkama. Ennem olin siis 4kuu kuuri võtnud iseseisvalt perearstiga konsulteerides. Aga mu jutu mõte oli, et perearst tegi selgeks konkreetselt. Et paljudel juhtudel on olukord selline kus on vajalik AD koos rahustiga, whk siis AD on erinevaid. Sõltub ka kas on ärevushäire vms. Mul polnud vajalik. Sain palja AD peale, ilma rahustimõjuga/rahustita AD siis. Ja see pidavat tekitama ka sõltuvusi millest internett kihab, samuti apaatsust(emotsioonitust jne) eks inimesed on erinevad ja mõju ka erinev aga üldpildis on AD- ja AD-l ka vahe. Kas on rahustiga või ilma… Ei oska meditsiinilises keeles rääkida aga nii ilmselt saavad kõik aru mida mõtlen. Loodan et on abi ja saad selelst august välja. Depresioom ei ole nalja asi ja õnneks siiski ka aina rohkem räägitakse sellest et see ei oleks enam tabu või piinlik teema. Mu enda ema ütles et hahah väike hulluke, lähed psühholoogile jah.. Nagu naljaga aga sel hetkel ei olnud minul naljakas vaid valus, et lähedane inimene ja 0 arusaama et asi on tõsine. Miks peab ennem midagi juhtuma et ka lähedased tõeliselt sellele mõtlema hakkaks er tuleb märgata ja hoolida..
Kas oskad soovitada head psühholoogi?
Mina soovitaksin Tallinnas Tiina Liblik, minul tõesti temaga klappis ja ta nö aitas mind tõsiselt. Eks igale ühele sobib erinev inimene, aga proovida võib. Ta ei lasknud mul kunagi minna ära nii et pea on veel segasem ja pulki täis. Võtsime teema, arutasime ja jõudsime asjani mida proovida.. Ja mina jõudsin tuumani mitte psühholoog.. Ehk et ta ei pannud sõnu suhu.
Mul otseselt depressiooni ei ole, küll aga olen sellele väga lähedal. Stressi ja ärevustase on kõrge. Mingi väga pika testi tegin küll sügisel, aga ma arvan, et praeguseks see eriti madalam ei ole. Olen võtnud AD-e novembrist saadik, aga kuna see pole erilist mõju avaldanud, siis on vaja ravi välja vahetada. Paari päeva pärast lähengi vaikselt uue ravi peale. Ma ise loodan, et uus ravim ning see, et püüan ise ka vaeva näha toimib paremini, kui praegune ravi.
Mind vaevab ka väsimus 24/7, kuigi magan 9h. Perearst soovitas d-vitamiini, kuid kasu pole. Lasin ka antidepressandid välja kirjutada aga 3x päevas võtta, siis kipub ikka mõni vahele jääma.
Olen ka üldiselt lühikese süütenööriga, mõtlen üle, ärevus ja kõike toredat veel ning tänu lapse ath diagnoosile, leidsin, et midagi vaja ette võtta. Paljud enne seda ütlesid, et ah läheb üle. Kõige rohkem häirib mind, et mu juukse hari on iga päev karvu täis, depressiooni lisavõlud ilmselt.
Tohib küsida, mida täpsemalt võtad?
Täpselt sama kahetsus mis sul. Oleks ma neid ometi varem võtma hakanud – kui palju jama oleks sellega ära hoidnud. Esimesest väljakirjutamisest esimese väljaostmiseni läks mul 2 aastat aega. Lihtsalt ei julgenud võtta neid kartes apaatseks muutumist vms.
Millist antidepressanti kasutate? Palun nimetust. Aitäh!
Olles aastaid etsitalopraami 10mg igapäevaselt võtnud, saan kinnitada sama – elukvaliteet on ainult tõusnud. Kõrvalmõjud puuduvad. On ainult head mõjud: ärevushäire kadus 2-nädalaga, nutuhood kadusid, depressioon kadus. Saan olla lihtsalt mina ise, rahuliku käitumisega, positiivse mõtlemisega, rõõmus ja tegus. Nii nagu üks normaalne olemine võikski olla. 🙂
Miks aastaid? Olen ka pausi teinud, kuid seejärel sümptomid tulevad tagasi. Ei plaanigi enam loobuda, sest kui keha ikka teatud aineid ei tooda, siis nii on. Tabletivõtmine on sama nagu hambapesu, täitsa tavaline asi.
Samas tõesti olen midagi kohanud neid inimesi kellel on igasugu tablettidele negatiivseid mõjusid, räägime siis antidepressantidest või beebipillidest.
Ju siis mõnedel lihtsalt ilmnevad negatiivsed kõrvaltoimed ja teistel jälle mitte.
Väga huvitav lugeda Sinu kogemustest, soovin kõike head!
Kirjutan paar rida oma kogemusest antidepressantidega. Olen 36a mees. Diagnoositud kliiniline depressioon. Usun, et põhjuseks võib olla suur kanepilembus noorena. Suitsetasin aastaid iga päev. Nüüd kahetsen. Sümptomid on inimeste vältimine, ärevus sotsiaalsetes olukordades, sellest tulenev stress, muretsemine, asotsiaalsus ja sellega kaasnev raskus igapäevaeluga hakkamasaamisel. Isegi kõige tavalisem suhtlus tundus väljakutsena. Narko tarvitamise lõpetasin ammu, kuid see jättis jälje. Esialgu olin alprasolaami peal, kuid siis sain aru, et see pole jätkusuutlik. Tekitab väga tugevat sõltuvust ja tolerants suureneb. Tugevatoimeline ja mõnes olukorras vägagi kasulik rohi, kuid tuleb suhtuda ettevaatlikult ja liiga tihti mitte võtta. Sobib hästi pohmelliraviks. Järsult lõpetada ei tohi. Tulin aegamööda alla ja sain peale Citaloprami. See oli 2009, kui olin sügavas augus ja tupikus oma eluga, noor mees, parimates aastates. Nüüdseks olen teinud kuure erinevate rohtudega, millest teeksin lühikokkuvõtte neile, kes viitsivad lugeda.
Citalopram 1,5 aastat (geneerikum, Citalec) – Esimene kogemus AD-ga. Tõi august välja, tundsin end taaskord endana, elusana, rõõmsana. Tulin inimeste heameelega inimeste sekka. Pigem rahustava toimega, maandab väga hästi sotsiaalset ärevust ja muid hirme. Olin julge ja suhtlusaldis olukordades, kus muidu eales poleks. Kõrvalnähud: 1) Seks – kõvaks läheb ja tahet on, kuid tulema võib jäädagi. Lõpuks tüdinesin ära ja nii mõnigi kord jäi asi katki. 2) Päevane unisus – päeva jooksul tuleb unisus peale ja suureneb vajadus kohvi järele. Ma varem kohvi ei joonud, sellega hakkasin jooma mitu tassi päevas. Samas mõtlemine selge, tegin bakalaureuse kraadi ära. Motivatsiooniga esines probleeme, kuid sain hakkama. Kaalutõus algas peale esimest aastat, kokku ca 6-7kg, söögiisu kasv.
Escitalopram (originaal, Cipralex) – 3,5 aastat. Sisuliselt sama profiiliga rohi, mis citalopram, kuid kangem. Suurem julgus, laiemad haigutused päeval, suurem söögiisu ja seega kaalutõus (ca 10kg). Väga efektiivne rohi (eriti originaal). Kõrvalnähud suurenevad/vähenevad vastavalt doosile. Tooks esile veepeetuse ja öise higistamise. Maha tulin Sandoze geneerikumiga, sest ei jaksanud niigi väikseid originaaltablette 4-ks lõigata. Geneerikumid on nõrgema toimega. Fakt. Toimeaine on sama, kuid selle kogus varieerub ja lisaained võivad olla erinevad. Psühhoaktiivsete ainetega saab sellest kiiresti aru. Lõpuks tekkis geneerikumist krooniline ninakinnisus, mis taandus rohtude võtmise lõpetamisel.
Bupropioon (originaal, Elavil) 1 kuu – Kirjutati välja, sest peale pooleaastast pausi hakkas depressioon tagasi tulema, kuid ei soovinud kaalutõusu ja libidolangust. See on laiema mõjuprofiiliga rohi st. ei mõju ainult serotoniinile, vaid ka teistele ainetele. Minule see ei sobinud. Ajas vererõhu lakke 180/100. Nii paha oli olla, et hirm tekkis elu pärast. Ei läinud ajaga paremaks ka. Kuu aega pidasin vastu ja loobusin, sest see on tavaliselt aeg, mil hullemad kõrvalnähud peaks taanduma ja rohi hakkab mõjuma.
Elu vajas elamist ja konsultatsioon arstiga päädis fluoksetiini retseptiga.
Fluoxetine (geneerikum, Sandoz Flux) 2 aastat – See on huvitav rohi. Tunduvalt robustsem, kui (es)citalopraam. Terve hulk kõrvalnähte oli alguses: söögiisu vähenemine ja sellega kaasnev kaalulangus (mis on positiivne), hambad olid tundlikud, valutasid alguses ja doosi suurendades. Üleüldse tundus, et see rohi ladestub ja koguneb mu organismi. Jume läks kahvatumaks. See kõik ei häirinud, sest mõjus hästi. See on pigem aktiveeriv AD ja päevasel ajal unisust ei tekkinud ja motivatsiooni oli. Samas tähendas see ka seda, et olin vähem julge ja suhtlusaldis, kui eelmiste rohtudega. Mõjus hästi keskendumisvõimele ja loovusele. Lugesin tohutult, kirjutasin, vaatasin filme. Olen alati olnud kirjanduse ja filmihuviline ning selle rohu kuuri ajal jõudsin väga palju materjali läbi töötada. Mõju libiidole väiksem, kui eelmiste rohtudega, kuid siiski olemas. Üldiselt pigem kiidaks seda rohtu ja võtaksin edasi, kui poleks taaskord ca. 2a kuuri täitumisel tekkinud kaalutõusu ja kroonilist ninakinnisust. Viimase puhul kahtlustan, et tegemist võib olla Sandoze geneerikumi mõne lisaaine kõrvaltoimega, mis on minule talumatu. Nagu põsekoopapõletik oleks pidevalt.
Nüüd peale kaheaastast pausi ja emotsionaalse rollercoasteri elu tunnen, et vajan taaskord abi, sest olen muutunud väga kergesti ärrituvaks, negatiivseks ja muidu ebameeldivaks inimeseks oma abikaasale ja lapsele. Püüdsin seda kaua edasi lükata ja ise omadega hakkama saada, uskuge mind.
Sertraline (Zoloft, originaal) – peatselt täitub 1 kuu miinimdoosil 25mg. See on pool kõige lahjemast meil saadaolevast tabletist. Vara veel lõplikke järeldusi teha, kuid siiamaani võin öelda, et see rohi on midagi vahepealset aktiveeriva ja rahustava AD vahel. Ärevus ja ärritatavus kadus põhimõtteliselt esimese doosiga. Mõtted pole enam nii negatiivsed ja olen taaskord tuleviku suhtes optimistlikum. Loovusele see nähtavasti suurt mõju ei avalda, sest hästi kirjutada ei viitsi ja lugenud pole eelmise aasta novembrist ühtegi raamatut ega põhjalikumat artiklit. Loodetavasti aja või doosi suurendamisega see muutub. Seekord proovin seda strateegiat, et püüan venitada iga doosiga võimalikult kaua, et vältida kõrvalnähte ja pikendada kuuri. Olen leppinud, et pean elu lõpuni aeg-ajalt AD kuure tegema. Need on mind väga palju aidanud. Ilma nendeta poleks ma omandanud kõrgharidust, leidnud oma abikaasat, ega saanud isaks.
Aitäh sulle selle sisuka ja põhjaliku kommentaari eest. Ma loodan, et sul läheb siiski kõik aina paremini. 🙂
Aitäh Sulle, Jane selle teema algatamise eest!
❤
Mõnda märkimisväärset veel.
Citaloprami lubatud doosi on vahepeal vähendatud 20mg-ni seoses südamerütmihäire tekke riskiga. Kui mina seda võtsin, oli maksimum lubatud doos 60mg, mida ma mõnda aega ka võtsin. Õnneks ei tekkinud südamega probleeme. Üldiselt on SSTI-d võrdlemisi ohutud, kuid olen lugenud, et Citaloprami peetakse neist kõige ohtlikumaks.
Märkus seoses Zoloftiga: Unetus ja motoorne rahutus.
AD-d on kompromisside tegemine.