Ma täna kammisin blogi läbi ja vaatasin, et ma ei olegi teinud aprilli kokkuvõtet. Eks jah, ma ju nende kokkuvõtetega alustasin siis, kui otsustasin jälle fit-elu elama hakata ja iga kuu lõpp kirja panna oma saavutused ja kuidas läinud on ja mis läinud on, aga üks hetk tabas mind jälle see vaimne kriis.
Ma tegin sellel teemal ka instagramis laivi ja selle asja võtab hästi kokku üks pildike:
Ei tea mina, miks mu aju selline on, aga täpselt nii ongi, et kui ma tahan midagi uut hakata tegema ja seda teistega jagan, siis läheb see üsna ruttu pekki, ma ei viitsi enam ja kaob see tahtejõud ära. Kui ma aga teen midagi ja ma enamasti sellest ikka ei räägi teistele, saan edukalt asjaga hakkama.
Kuigi tahaks ju õudselt jagada ja näidata, eelkõige, et ka teisi motiveerida midagi tegema.
Okei, see selleks. Üks hetk ma taipasin, et sellised kuu kokkuvõtted ei pea ju alati ilmuma ainult siis, kui ma olen nüüd nii ja nii palju kilomeetreid läbinud vaid ma tegelikult võiks iga kuu lõpp panna kirja oma mõtted – ükskõik, millisel olulisel teemal enda jaoks, aga eelkõige vaimsest poolest, et kunagi tulevikus oleks huvitav lugeda, mis mingil ajal toimus, kus punktis ma iseendaga olin ja kuidas mul läks.
Kui välja jätta küttetoru leke lastetoas, siis oli aprill täitsa tore kuu. Ja tegelikult ei olnud see leke ka midagi nii halba, sest lapsed olid juba ammu küsinud, millal nende tuba remontima hakkame ja nüüd siis olude sunnil hakkasime seda lihtsalt kiiremini tegema, mis on ju tegelt positiivne – planeerisime hiljem selle toa remondi, aga tänaseks on see peaaegu, et tehtud, mis ei ole üldse halb. Vastupidi.
Aprillis käisime me mõnusal perepuhkusel Saaremaal, mis andis mu hingele hästi palju. Sain seal nii mõnegi asja üle järgi mõelda ja vaimselt ennast laadida. See oli väga mõnus, päriselt!
Aprillis olen palju oma uue pilliga ringi kimanud ja taibanud, et rattasõit on palju raskem kui kõndimine. Naljakas mõelda, et kunagi ma käisin rattavõistlustel ja tegelikult mul peaks ka medalid kuskil olema, kui mu ema neid koos ülejäänud asjadega kuhugi prügimäele ei saatnud mu lapsepõlvekodust ära kolides. Ma kardan, et ta tegi seda. Ma ei suuda siiani andestada talle seda, et kõik mu Vanilla Ninjaga seotud asjad, mida aastaid kogusin, lihtsalt minema viskas. ?
See selleks. Andestasin, aga ei unusta…
Aprillis tegime palju tööd aias ja ilmad muutusid aina ilusamaks ja siis ei taha üldse toas olla vaid võimalikult palju aega õues veeta, millel on ka omad head plussid, näiteks toad püsivad palju puhtamad ja toit külmikus ei kao nii ruttu ära. 😀
Aprill oli kindlasti palju parem kuu kui märts. Just vaimselt. Füüsilise poole pealt ka muidugi, sest olen hakanud jälle rohkem liikuma ja tegema ja käima – just rattaga on päris tore käia ja teha – poes, raamatukogus, lastega niisama sõitmas. Nüüd peaks Adeelele ja Geidule ka rattad sebima või Adeelele selle rattatooli, siis saaks terve perega käia ratastega sõitmas. 🙂
Kuidas teil aprillis läks?
Mul kõigub see Aprill nagu jojo üles ja alla . Ega see vist oleneb ilmast ka enamjaolt sest nohm nagu näha ka nüüd Mai algusesse pole õnnistatud meid normaalsete ilmadega . Sest ega nii ongi kui saab väljas rohkem olla siis tujud on paremad aga nii kui ei saa nii palju väljas olla on jälle halvem olla . Lisaks nüüd Mai lõpus algab uuesti kuntsliku viljastamise protseduur siis natuke närvis ka sellepärast ( vahepeal oli paus kuna teatud põhjustel ei saanud kahjuks alustada ) mõnes mõttes hea meel ,et algab aga eks ikka ootad ja loodad et see lõpuks möödas oleks ja oleks beebi ootus aeg käes mitte ei peaks muretsema muude protseduuride pärast. Seetõttu oli ka Aprill raske ,et ootasid et see Mai kuu juba tuleks ja saaks alustada jälle uuesti. Et siis lühidalt võib öelda ootuste rohke ja ärev kuu oli see Aprill taaskord nagu ikka .
Kõikus Aprill*