#blessed

Hommikul tegid lapsed nii armsa žesti, et see #blessed ei kõlanudki ühtäkki nii imalalt ja ma elus esimest korda tahtsin ka seda kurikuulsat häshtäägi kasutada.

Mainin ära, et mitte keegi ei sundinud lapsi mu lillepeenraid lammutama. Ja ausalt öeldes, kui nad oleks mu silme all seda teinud, siis ilmselt istuks ma looteasendis vannitoas ja kisuks omal juukseid peast välja. Okei, nali. Ma suur lillepeenra huviline ei ole, st mul on savi, kas nad on või ei ole. 😀

Aga tõsi, tegin toas kohvi ja lapsed hüüdsid, et ma tuleks korra õue ja… no see vaatepilt oli nii nunnu, et oleks tahtnud nad katki kallistada. Lihtsalt oma mõttes. Ei midagi reaalset.

Ja siis ma panin lilled vaasi, haarasin oma kohvitassi ja läksin lastega õue. Kõndisin aias ringi, tegin paar tiktoki, jälgisin, kuidas pisemad mängisid ja Raimond kirvega puid lõhkus, aga mulle tundus rohkem nagu ta arvaks, et mul on kuskil üleliigseid sõrmi, mida ta kasutada võib, kui enda omadest ilma jääb, sain kerge minisüdari ja palusin tal oma sõrmi mitte maha raiuda ning üldse selle kirvega täna mitte hoobelda niiviisi, sest ma ei viitsi tal kõrval istuda samal ajal – ta vahel tahab puid raiuda ja ma luban, aga ainult siis, kui ise kõrval olen.

Ja pärast seda minisüdarit mõtlesin, et mis sellel elukesel siis üldse viga on, v.a see kirveteema. Mida ma üldse halan ja vingun ja patja nutan ja selline deprekas olen?

Mul on imearmsad lapsed, maja, suur hoov, mees, head sõbrad ja tuttavad. Mul on kõik see ja AITÄH elu. Mul on käed ja jalad. Mul on pea. Mul on natuke aju ja veel vähem mõistust, aga vähemalt on, eks. Mul on nagu kõik olemas. Mida kuradit ma siis halan?

Ja siis tuleb päev, mil deprssioon hitib sajaga ja ma mõtlen, et mis kuradi hoov ja mis kuradi maja ja pekki need sõbrad ja elust on siiber ja… Kohe ilmub silme ette see film, kus ühe tüübi sees elas 50 erinevat isikut. ? Ja ei see ei ole naljakas, aga nagu samas on ka tegelikult.

Õnneks on viimasel ajal antidepressandid mind väga palju aidanud ja pannud asjadele teistmoodi mõtlema, avanud silmad, mida ma arvasin, et mul ei ole, aidanud mul näha maailma hoopis selgemates toonides. Mul on selle üle meeletult hea meel.

Aga ma mõtlesin, et kui ma juba nii asjalikku mõtlemist täna täis olen, tulen panen need mõtted kirja ka, et kui vähe nutusem päev on, siis saan tulla siia lugema, et noh, ei kesta see halb periood kaua ja varsti on juba parem.

Ps! Pärast panin lilled endale kõrva taha nii ja lapsed küsisid, miks ma näen välja nagu ahv. Ma vastasin, et ahvid on väga ilusad loomad, vot sellepärast.