Wannabe sisekujundaja

Ma käisin eile Pepcos. Ei pea vist isegi mitte küsima, miks. Ma olen alati mõelnud, et üks päev lähen ma sinna sisustusmanti jahtima, sest hinnad on seal megasoodsad ja asjad no nii ilusad.

Meil aga remont venib nagu tatt mitmel erineval põhjusel – üks on nt see, et praegu on suvi ja õues toimetamist palju, seega kahel rindel rabamisest ei tule midagi välja ja ma mäletan veel selgelt, kuidas eelmine suvi põdesin endalt kolm varvast otsast, sest ma tahtsin kõike ja kohe, kui Geit samal ajal proovis mulle tõestada, kuidas ei ole võimalik olla samal ajal kahes kohas, st ta ei ole võimeline niitma õues muru ja samal ajal tegema toas remonti. Kahju. Oleks pidanud selle kohe suhte alguses välja uurima. Oleks…. nali.

Ma aga olin selline, et ma tundsin piinlikkust. Noh, eelmisel aastal hoolisin ma paljudest asjadest, millest mul täna täiesti suva on. Nt ei tahtnud ma kutsuda enne külalisigi, sest mul oli piinlik. Tahtsin, et kõik saaks tehtud ja siis alles võõraid inimesi oma koju lasta.

Tõsiasi on aga see, et remont ei saa niikuinii kunagi valmis, me ei ole võimelised oma naba paigast väänama ja meil on aega küll ja veel, et nokitseda. Keda huvitab, mida teised arvavad.

Ja kuigi ma näen välja nagu rahas suplev inimene, sest mulle on selle aasta jooksul päris mitu inimest kirjutanud ja öelnud, et me kindlasti siin majas ise ei teeks midagi ja palkaks parem sisekujundaja, kes kõik ise ära teeb, siis… ma tegelikult ei ole rikas.

Eile oli aga see kauaoodatud päev, mil ma läksin sisustuskraami ostma.

Tegelikult see nii kauaoodatud ei olnudki. Eks ma ikka vahel erinevates poodides käies mõtlesin, et kunagi tuleb see päev, mil ma saan oma kodu sisutada…. Ja eile see oligi. Oleks ilmselt varem ka olnud, kui ma nii laisk ei oleks, aga noh, vähemalt jõudis see ikkagi minuni.

Seisin seal riiulite vahel nagu peata kana ja proovisin meenutada neid põhjuseid, miks ma kunagi tahtsin minna sisekujundust õppima. Miks ma arvasin, et ma oskan ruumis midagi ilusat korda saata? Ja mul ei meenunud ühtegi adekvaatset põhjust.

Vaadates instagramis ringi, siis tuleb see mõnel kuidagi eriti sõrmenipsuga. Vähemalt mulle tundub nii. Samas instagramis tundubki elu palju ilusam, lihtsam, toredam ja lahedam.

Lõpuks hakkas mul seal poes silme ees virvendama ja ma olin valikute vahel ja ma ei teadnud, mida võtta, mida jätta. Mis sobiks, mis ei sobiks. Mis on hinna poolest okei, mis on veits ülepakutud. Tahaks, et kõik oleks lihtne ja ilus, aga tahaks ka wow effekti… ja siis ma tahtsin sealt ruttu ära saada, sest…. instagramis tõesti tundub kõik palju lihtsam. 😀

Valisin paar vaasi, küünla – ma arrrrrrrrmastan küünlaid. Ma arvan, et kui saaksin valida ühe asja, mille võtaks endaga üksikule saarele, siis ilmselt oleks see küünal. Selline klaasis. Ilus. Lihtne. Mõnna lõhnaga.

Kaks väikest kunsttaime võtsin ka – ma olen neid igalpool vaadanud, et ooo, tahaks. Eks ta veits selline närvi ajav asi ole, kui sul on peres lapsed, sest kui nad päris taimede puhul saavad aru, et ei tohi näppida, siis need kaks pisikest “taimekest” on pidevalt siit laualt vehkat tõmmanud. 😀

Üldse olen ma viimasel ajal taimehulluks muutunud. Või tunnen ma lihtsalt tohutut uhkust, sest olen suutnud kahte kummipuud pea aasta aega elus hoida ja nad reaalselt kasvavad ka.

Poodi jäid minust maha kaks jalgadel lillepotti. Ma arvan, et mul on neid varsti vaja, kui need kummipuud sama tempoga kasvavad. Plaanin nad siis põrandale panna. Need lillepotid olid muidugi kuldsed ja mul on elutoas hõbe-hall kooslus, aga milleks meil siis poodides hõbe sprei on, eks.

Kui oleks minu teha, ma vist topiks terve elutoa rohelisi taimi täis. Selliseid lollikindlaid nagu kummipuu. Isegi kõige hullema taimesuretaja käes jääb ta ellu.

Kardinad sain elutuppa – valged, paistavad läbi, maani. Idee poolest tahaks neid pidevalt ees hoida, sellepärast võtsin ka läbipaistvad. Heledad võtsin, et mingit heledust tuppa tuua, sest kõik niigi tume.

Ma kujutan ette, kui hästi võivad siia diivani taha talvel sobida need valguskardinad või sellised alt üles valgusribad – olete vast talvel näinud küll, et müüakse selliseid palju.

Ühe kandiku võtsin elutuppa. Ka mingi x suhe tekkinud nendega või kuidagi järsku nii meeldima hakanud, et laual on kandik ja selle peal küünal ning vaas lilledega.

Oeh.. ma ei tea, see oli alles elutuba ja tegelikult on niiii palju asju, mida ma veel siia tahaksin. Näiteks kohe. 😀

Augusti keskel tuleb Rommex meile siia teise diivani taha seinale heledad dekoratiivkivi paigaldama ja siis saab veel rohkem tuppa heledust juurde. Ma ei jõua ära juba oodata, et tulemust näha.

Aga okei, ma nägin, et Kukupesa avas uue ja veel suurema poe Tallinnas. Ja ma pean minema üks päev Tallinna mööblile järgi. Ma lähen panen nüüd oma pangakaardi laadima ja lähen oma elutuba nautima, sest see on hetkel just nii mõnna koht, et tahaks lausa külalisi kutsuda. 😀