Mis siis kui… On tänase päeva kirjutamisteema. Minu elus on nii paljusid asju, mille üle võiks ma sellisel viisil mõtiskleda. Väike vahemärkus: nats niru challenge- kõik keerleb ümber iseenda. Ma vist pole elus nii palju endast kirjutanud kui viimastel päevadel.
Kunagi armastasin ma tihti mõelda, et mis oleks kui, mis oleks ja mis poleks. Mis võiks teisiti olla, kui ma oleks nii käitunud. Mis võiks parem olla, mis oleks ehk halvem. Üks hetk kasvasin ma täpselt nii suureks, et mõistsin- sellel pole pointi!
Mis oleks, poleks, on, oli või ei ole. Vahet pole. Elu annab sulle selle, mis on sulle ette nähtud.
Kui sa mõtled pidevalt, mida oleksid sa saanud teisiti teha või muuta, ei anna see sulle muud kui ülekoormatud aju.
Siinkohal meenub mulle vestlus ühe tüdrukuga. Kui ma õigesti mäletan, postitas see neiu abivajajate grupis. Ta soovis leida kedagi, kes teda kuulaks, kellele ta saaks oma murest rääkida. Kuna ma tõesti olen hea kuulaja, pakkusin end välja. Ma kirjutasin talle ning uurisin, kas tal on abi vaja. Ma poleks elus oodanud, et ma saan sealt sellise sõimuvalangu. Esiti tundis neiu huvi minu vastu. Loogiline. Ega minagi läheks võõrale oma muresid kurtma vaid sooviks temaga alguses tutvuda.
Saades teada, et mul on kaks last, hakkas ta mind küsimustega pommitama. Tulid küsimused: “Miks nii vara? Tahtsid lapsi või juhtus või kuidas? Kas laste isaga oled koos veel? Tahtsid nii vara lapsi? Olid valmis? Kas raske polnud?” Veel lisas ta, et tema meelest on see vanus liiga noor, et lapsi saada (18-aastane) ja selline peaks ikka gümnaasiumis veel käima ning et tema poleks saanud kindlasti hakkama. Ja et ta poleks tahtnudki. Kuna ma kirjutasin talle ikka eesmärgiga, et tema muret kuulata, viisin teema sujuvalt üle. Aga ei, neiu ei jätnud järgi. Hakkas kirjutama, et ta ei ole mõistev sellise asja koha pealt, kuidas üks 18-aastane neiu saab emaks. Ta lisas, et see ei ole küll tema asi ja ta ei taha ülbe tunduda, aga tema ei mõista. Mina vastasin talle, et eks arvamusi olegi erinevaid ja kõik ei saagi ju mõista, mille peale sain ma üleoleva küsimuse: “Ei no, kas sa sellest saad ikka aru, et liiga vara oli?”
Mul ausalt kukkus karp ripakile. Ühtäkki olin ma segaduses, sest ma ei saanud päris hästi aru, kes kellele moraali loeb ja kes meist otsis inimest, kellele muret kurta.
Üritasin neiule selgeks teha, et eks see ole iga inimese oma asi ja kelle jaoks on vara, kelle jaoks mitte. Tema ütles mulle: “Numbri mõttes on ju vara!”
Okei, sain aru, et nii see vestlus jätkubki ning üritasin otsad kokku tõmmata talle kirjutades:
“Ja ega see vaidlemine ju midagi ei muuda. Aega tagasi ei keera ja lapsi tagasi ei saada. Sellepärast ma olengi täna inimene, kes ei mõtle, et mis oleks ja mis poleks. Inimene, kes ei mõtle koguaeg minevikule, et mis oleks saanud teisiti teha. See on nii pointless, sest see ainult kurnab.”
Ja sain vastuseks, et muidugi pole see vale ja lapsi tagasi loomulikult ei saada, aga kas ma saan aru, et numbri mõttes on see VALE?!
Ok, siis ma mõtlesin küll, et ma räägin nagu seinaga. Lõpuks tundus, et asi rahunes maha. Neiu sai aru, et meie põhimõtted võivadki erinevad olla, meie elud ongi erinevad. Ja eikusagilt hakkas see teema uuesti peale…
“Ma küsin, et kas numbri mõttes pole vara vä? Käid alles gümnas, oled noor neiu ja pole vara vä? 😀 😀 😀 😀 minu meelest on isegi 24 vara 😀 😀 :D”
Ma üritasin end vaos hoida, sest ilmselgelt oli tal probleem nende naiste suhtes, kes on varakult lapsed saanud. Kuidagi kahju hakkas temast isegi. Ta tundus selline üleolev, ülbe, aga samas ise otsis inimest, kes tema muresid kuulas. Kui ma talle abi pakkusin, hakkas ta hoopis minu valikuid ja otsuseid lahkama ning maha tegema.
“Vabandust, ma ei saa hästi aru sinu suhtumisest. 
🙂 Inimesed ei oma kõik samasugust mõttemaailma ja arvamusi. Nagu ma ûtlesin, on neid, kelle jaoks on see vara ja on neid, kelle jaoks mitte. Pointless vaielda sellise teema üle 🙂Sina arvad, et on vara ja mina arvan vastupidist. Mis me nüûd teeme? Jäämegi vaidlema? Mina jään endale kindlaks ja elan oma põhimõtete järgi :)”
Ja tema vastas mulle…
“no suhtumine peakski olema selline, et 16-18 on ilmselgelt vara ju,ei ole ju nii,et ise laps ja sad lapse ja arvad, et see pole vara. vara pole vb sp, et oled valmis ja küps,agavanuse mõttes on ju ikka vara”
Lõpuks ma lihtsalt ei viitsinud tühja rääkida. Asi ei olnud isegi mitte ajaraiskamises vaid ma tundsin end ühtäkki nii halvasti. Keegi võõras inimene tuli ja trampis minu valikutel. Andis mõista, et ma ei ole lasteks valmis, ise sealjuures olles minu jaoks täiesti tundmatu.
Õnneks väsis ta isegi vaidlemast ja hakkas uuel teemal kirjutama. Sain aru, et tollel neiul on miskit suurt hingel, sest ta hakkas konkreetselt teiste inimeste üle naerma. Rääkima mingisugusest järgmisest elust. Saatma mulle häälsalvestisi sellest, kui valed on minu maailmavaated (arutasime selle kohta, et teiste üle pole ilus naerda, inimestel on erinevad arvamused ja eksimine on inimlik). Tema aga vaidles kõigele sellele vastu.
Kas sa siis ikka said aru, et numbri mõttes said liiga vara lapsed? ? irw, hea jutt neiul..
Sain ka 18-aastaselt emaks ja ei kahetse! Mõni 18-aastane suudab olla oma lapsele palju parem ema kui teine 30-aastane..
Appi, pole sõnu. Ma oleks ikka väga närvi läinud sellise peale. Aga sa oleksid võinud ükshetk vastata, et numbriliselt just nagu pole vara, sest 18-aastane on ametlikult täiskasvanu ja täiskasvanud saavadki lapsi. Tegelt ma arvan, et kui sa oleksid isegi temaga nõustunud, siis ta oleks pinda käinud mõne muu küsimusega, a la “aga miks sa siis said lapse siis, aga miks, aga miks?”. Aga tegelt kui vana ta oli? Äkki mingi 12-aastasele saab andeks anda.
24-aastane on see neiu. 🙂