Kui hommikuti saab mõelda

Sponsoreeritud

Praegu on selline mõnus rahu ja vaikus – suuremad on koolis. Geit magab pisematega. Mina mõtlen. Istun diivanil, akna all, vaatan vihmasesse õue. Tavaliselt ma ei saa mõelda, sest… sest mul on lapsed ja me ärkame nendega umbes samal ajal. Vahel ärkan ma varem ja siis ma mõtlen.

Mõtlen elule. Mõtlen asjadele. Mõtlen inimestele.

Ülejäänud päeva ma ei mõtle, seega olen tark ja mõtlen hommikuses rahus ja vaikuses kõik tähtsad mõtted ära.

Täna mõtlen ma sellele, kui tühiste asjade pärast me tegelikult vaidleme, kakleme, tülitseme – ma ei mõtle siin ennast ja Geitu. Geit, ära sellest lausest siin kinni võtta, ma jään elu lõpuni tühiste asjade pärast vaidlema, kaklema ja tülitsema.

Ma räägin ülejäänud maailmast. Kui palju me pöörame tähelepanud täiesti suvalistele asjadele meie ümber, aga tegelikult saaksime nii palju enamat selle ajaga ära teha.

Jah, ma räägin iseendast ka. Ma olen viimasel ajal reageerinud palju asjadele, mis on tegelikult nii lambised ja mõttetud. Sekkunud teiste asjadesse, kuigi ei oleks üldse vaja. Pole lihtsalt mõtet. Kas ma kunagi saan sellest täielikult aru? Ilmselt ei, aga ma üritan endale vahel meelde tuletada, et mul on oma elu, mida elada.

Ja siis ma mõtlesin elule. Kui teistsugune see oli mõned aastad tagasi. Said kokku kellega tahtsid, läksid, kuhu tahtsid, tegid, mis tahtsid. Täna… täna, kui tahad kuhugi minna, pead näitama tõendit. Kui mõnus oli elu mõned aastad tagasi ja kui loll ma olen olnud, et seda elu lihtsalt tuulde loopisin. Ah, küll ma lähen! Ah, küll ma teen! Aega küll! Kuhu see spa ikka kaob? Kuhu see kino ikka kaob? Aega küll ja veel käia ja olla ja teha!

Aega on, aga võimalust? No seda ka, vastavalt tingimustele.

Aga point ongi see, et ma mõtlen, et mul on üht ja teist, et pole vaja kiirustada. Pole vaja kõike teha koguaeg. On küll. Kui su süda midagi tahab teha, siis peab seda tegema nüüd ja kohe, sest hiljem võibolla seda võimalust sul pole.

Ja ma mõtlen sellele, kui palju me põeme üle. Kui palju me muretseme üle. Kui palju me asju üle mõtleme. Kui palju me üle reageerime. Liiga palju. Ma üritan viimasel ajal asju hästi vabalt võtta. On, nagu on. Läheb, nagu läheb. Tuleb, mis tuleb.

Saatuse hooleks ei tasu küll midagi jätta ja tegutsema peab ise, aga samas olen seda meelt, et pole vaja ette või üle mõelda. Eriti nende asjade üle, mida me muuta ei saa.

Ma ei tea, kas teile tundub samamoodi, aga mul on küll selline tunne, et inimesed on liiga pinges. Ka mina. Vahel lihtsalt läheb nii.

Ja ma ei tea, kuhu ma oma jutuga üldse jõuda tahtsin või mis see eesmärk on sellel postitusel, võibolla ainult…

Fakk, keegi ärkas. Bye aju. Homme kohtume!

Kommentaarid

  1. Merrr says:

    Ma kusjuures ka mingi päev mõtlesin samale asjale,et inimesed on liiga pinges,kärsitud , nähvavad ka võõrale kuskil poes näiteks täiesti mõttetute asjade pärast. Ma saan aru ja et inimese sisse ei näe ja vb tal oli ilgelt jama päev aga see inimene võiks mõelda ,et äkki mul oli ka ilgelt jama päev et teeme vähemalt seal poes kasvõi tuju rõõmsamaks ja oleme kenad inimesed. Kui hakkasid tulema pensioni rahad ütles mu mees esimese asjana kes töötab elektroonika poes ,,peaasi et inimesed poodi tulles ülbeks ei muutu ,kui neil raha laialt käes,, . See näitab seda et on inimesi kes võiks olla viisakad ja mitte mõelda et müüa on mitte keegi ja mina olen maailma naba. Ja spa osas samuti kuna kohe saamas mehega 11 aastat siis ka muutkui eelnevad aastad oleme mõelnud ahh küll üks aasta läheme sinna ja nüüd näe ei saagi minna . Oleks võinud ikka varem minna ja nautida seda elu osa. Sügis on eriti see aeg kus tahaks lihtsalt olla rahulikult ja nautida seltskonda . Nii et olen ka seda meelt ,et inimesed võtke elu rahulikumalt ja nähke värve oma ümber??

  2. Rasmus says:

    Sul on õige suhtumine 😛
    Kõik kiirustavad kuhugi kogu aeg, selle asemel, et nautida hetke. Äärmiselt palju pööratakse tühistele asjadele tähelepanu ning tehakse tühistest asjadest probleemi.

    Mina olen aru saanud, et inimesed on ühed imelikud olendid ja loomad on palju paremad ja normaalsemad 😀
    Ma soovitan Sulle häid raamatuid: “Pingevaba elu” Leo Babauta
    Ärge muretsege, hakake elama! Dale Garnegie

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

2 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]

Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]

4 kommentaari

Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]

5 kommentaari

Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan

Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]

8 kommentaari