On reede õhtu. Veiniklaas. Film. Üksindus. Selles suhtes, et ametlikult ei ole üksinda – on Geit ja on lapsed ja poistel tuli sõber külla ja. Tore olemine on tegelt.
Aga oma mõtetega olen ikka üksi ja vahel lähevad need päris kaugele uitama. Näiteks eile. Ja täna.
Eile mõtlesin ma üsna pikalt sellele, et kas mul peaks olema imelik blogida ja üldse elada sellist elu nagu elan – jagan päris avameelseid asju oma elust.
Kui ma kunagi põdesin hästi palju selle üle, kuidas keegi kuskil mind pärast mingit postitust vaatab, siis täna õnneks olen ma sellest enam vähem üle saanud. Et kui ma üks päev siin tutipekist rääkisin, siis kunagi oleks ma 100% kartnud järgmine päev lapsi lasteaeda viia, sest äkki seal vaadatakse mind imelikult. Täna on mul täiesti savi – kui mind vaadatakse kui hiigelsuurt tutipekki, nojah. Ma ei põe oma ütlemiste ja kirjutamiste pärast üldse nii palju kui kunagi. Eks vahel ikka mõtlen, et äkki… aga siis meenub, et äkki võib püksi ka tulla.
Isegi nende postitustega, mis emotsiooni pealt lappesse lähevad. Et veits mark on võibolla omaette mõeldes, aga laias laastus usun, et me oleme kõik ainult inimesed ja meil kõigil läheb elus vahel lappama.
Sotsiaalmeedias elame me tegelikult päris suure osa oma elust ja tegelikult on ju siin kujunenud välja meie kõigi reaalne eluosa. Ja kui väga me ei tahaks öelda, et eii, see ei ole päris elu ja sotsiaalmeedia põhjal ei saa inimesest arvamust kujundada, siis tegelikult natuke ikka saab. Natuke on see päris. Natuke peegeldab see meid ikka. Kas ma päriselt ka tutipekist silmast silma 17 000-le inimesele räägiks, jääb kaheldavaks, aga sõbrannale olen rääkinud küll. 😀
Mida ma tegelikult selle üksinduse all silmas pidasin, on see, et vist paljudele tundub see blogijate ja sisuloojate elu hullult fäänsipäänsi, eks. Ma vahel saan reede või laupäeva õhtul mingil teemal kirju ja lisatakse juurde, et ala “ilmselt oled sõprade seltsis lõbutsemas, sorri, et segan…” või midagi taolist, mis jätab mulje nagu ma oleks hullult populaarne või ümbritsetud paljude paljude sõpradega.
Ja siis olen mina. Oma elus üleüldiselt:
Ja ma selle pildiga tegelikult ei taha üldse tunduda nii depressivne nagu see naine seal pildil vaid lihtsalt anda edasi seda mõtet. 😀
Ma ei ütle, et see on halb. Ma ei ütle, et ma hädaldaks selle üle. Ma olengi lihtsalt kasvanud selliseks inimeseks ja ma arvan, et tänapäeva maailm on mind kasvatanud selliseks ning ma usun, et väga suur osa inimkonnast on täna selline, sest iga päevaga kandub meie elu aina rohkem sotsiaalmeediasse.
Mina olengi see vend, kes oma peas mõtleb, et jaa, ma võin sinuga ja sinuga ja sinuga kokku saada ja külla kutsuda, aga kui see asi jõuab aina reaalsusele lähemale, siis ma kas jään haigeks või kaotasin ühe jala või jäin kodukuks või misiganes mu aju suudab välja mõelda.
Mina olengi see vend, kes reede õhtul veiniklaasi taga istub üksinda, samal ajal instas scrollides pilte, kus inimesed kõik väljas pidu panevad ja mulle kirjutatakse nagu kõrgeaususele, keda ei taheta segada, itsitan pihku, vaatan ümberringi, muigan korraks jälle ja istun oma kujutletavate sõpradega edasi. 😀
Ma ei ütle, et mul sõpru pole, haha. Ikka on. Eve, Alliken, mmmm…. eeee…. oota, keegi oli veel. Raudselt oli. Aga ma ei tohi nende nimesid öelda. Nali. Tegelt vist polegi rohkem. 😀 Teised kõik on tuttavad, kellele nii naljalt tutipekist vatrama ei hakka.
Aga ma olen jällegi selline, et ei taha kedagi reede õhtul väga tüüdata. Või laupäeva õhtul. Või üldse. Inimestel muudki teha. Kõigil on pered ja omad elud. Mitte, et mul poleks. 😀
Ja, et mitte jätta sellest postitusest muljet, nagu ma iga reede tina paneks ja halaks selle üle, et mul ei ole seda kellegagi teha, siis… vähemalt olen mul mina. 😀 Iga reede veiniklaasi ka ei määri. Eile lihtsalt oli selline “pikk ja pingeline nädal selja taga, häid hindeid sain, vaheaeg algas mul ka, why not” õhtu. 😀
Aga jah, teate siis, et pole mul mingit fäänsipäänsi elu, tavaline suvakas maakas, kellel on kuidagi õnnestunud siin sotsiaalmeedias natuke populaarsust saada ja pigem ootan, et inimesed minuga suhtleks. Umbes nii:
Ja kui ma nüüd oma postitust üle loen, siis issand… kas ma tõesti kõlan nii depressiivsena? Haha, okei, lugege läbi ja forget it. See kõik oli nali. 😀
Ma olen ka see kes oma peas mõtleb ,oii kui üksi ma olen . Mees on aga tihti ikka ju üksindus tunne tuleb peale sest mehele ei hakka vatrama alati kõiki naiste asju . Aga samas ei taha samuti tihti kedagi tüüdata ,et ouu noooo palun tule mulle külla ma nii vajan seda . Ja siis jorisen edasi ,et oii kui üksi ma olen .Võtaks siis kokku end noo eii 😀