Detsember on iga aasta olnud minu jaoks kõige toredam ja kõige kurvem kuu ühes. Ühest küljest on detsember tore, sest mul on sünnipäev, Hendrikul on sünnipäev, laste jõulupeod, jõulud ja aastavahetus, aga teisest küljest… kogu see siginsagin enne üritusi ja pärast ja see kõik tekitab hullult stressi ja pingeid ja ma lihtsalt olen nii väsinud.
Ma juba ootan, et detsember läbi saaks, sest tunnen, et ma ei saa enam isegi hingata. Detsembri lõpuks on kõik mind nii ära väsitanud, et peab otsima sooduspakkumisi jämedale köiele valmis.
Ja ei, ma ei ole füüsiliselt väsinud. Vaid vaimselt.
Mind väsitab elu. Mind väsitab see pidev ärevus. Mind väsitab depressioon. Vähemalt täna.
Jah, ma olen ärevus- ja paanikahäiretega elanud juba pea 10 aastat ja see ongi norm osa mu elust. Depressioon on mind saatnud juba 3 aastat ja isegi selle puhul tunnen, et no ok, las ta siis olla, aga vahel, näiteks täna ma tunnen, et ei jaksa enam. Ma olen nii väsinud sellest depressioonist. Ma olen väsinud mõtlemisest. Ma tahan olla normaalne tavaline inimene. Aga kes see on?
Ma olen antidepressante võtnud peaaegu aasta aega ja nagu peaks hakkama vaikselt maha tulema neilt, aga mul endal on tunne, et peaks hoopis kogust suurendama… Ma ei kujuta küll ette, milline see elu võiks ilma nendeta olla…
Ma olen väsinud olemast selline tohuvabohu, kes vahel iseendast ka aru ei saa. Ja ma olen väsinud, et takistan iseennast kõiges.
Ma tunnen ennast üsna mõttetuna, ütleme nii. Ja see pole just kõige toredam tunne.
Parem ei hakka rääkima sellest, kuidas mind iga pisiasi ja inimene närvi ajab. Ohjeerum. Tõesti… keegi ei taha minuga kokku puutuda, sest ma olen nagu Grinch. Ainult, et jõulude asemel vihkan teisi inimesi. ? Okei, nii hull see asi ei ole, aga ütleme nii, et närvi suudab mind ajada küll iga väikene asi, seega ma juba ise teadlikult väldin kontakte…
Mul on vaja lihtsalt puhkust ja seda kavatsen ma ka võtta. Tegeleda kooliasjadega ja täita oma tassi, aga praegu olen ma küll täielik sasipundar ja ma ei tea, mis saab.
Ma lihtsalt… üritan kuidagi ellu jääda. Kuigi tahaks lahkumisavalduse lauale panna ja ära kõndida. Aga mul on karmid ülemused. 😀
Mind valdavad täpselt samad tunded. Lootsin ,et sellel aastal perekond ei tee jõulu ürituste planeerimist peavaluks ja keeruliseks aga noo nagu öeldakse ,,lootus on lollide lohutus,,. Ikka suudavad nad asju nii keeruliseks ajada ja stressata üle liia et ajavad mul ka juhtme kokku ja mina kes olen niigi läbi põlend olemisega tunnen veelgi rohkem samu tundeid nagu sa,et tahaks lihtsalt minema jalutada .
Olles ise olnud depressioonis 10 aastat (alates 17 eluaastast), lisaks ärevushäire ning PTSD, siis panen Sulle siiski südamele, et ilma teraapiata ei ole antidepressantidest mingit kasu. Minu psühhiaater lausa kindlasõnaliselt ütles, et tema mulle ravimeid välja ei kirjuta, kui ma teraapias ei käia. Ehk siis soovitan uurida teraapiavõimalusi – nt perearsti teraapiafondi kaudu saab leida tasuta psühholoogi või ka siis läbi psühhiaatri suunamiskirja (haigekassa) saab käia teraapias. Ärevushäirega inimestele soovitatakse tihti käitumuslik-kognitiivset teraapiat.
Soovin Sulle jõudu ja jaksu! Pimedam aeg ongi kõige keerulisem ning põhjuseid, et voodist välja tulla, kõige keerulisem leida.
Ma tunnen kohati täpselt sama, lihtsalt nii väsinud kõigist ja kõigest 🙁
Tahaks ärgata kui see kõik on läbi…
Oeh, täiega samastun. Nii kopp on ees. Lubasin järgmine aaata detsembri ära jätta, sest iga aasta mingi jama just detsembris. See aasta siis kõigepealt auto remont ~1000€, väga hea väljaminek enne jõule, siis varastas öösel keegi elektrikapis korgi ära ja pooles korteris voolu pold, seejärel kukkus kraanikausil toru alt ära, jälle väljaminekud. Ja no reedel sai i peale täpp ka, kui mees tuli töölt ja teavitas, et esmaspäeval pole vaja enam minna. NAGU PARIM AASTA LÕPP EVER?
Mulle öeldi, et paanika ja ärevushäired tekivad sellest, et kuidas meid kasvatati. Ehk siis kogu aeg pidime kodus valvel olema, mida nüüd meiega meie ema teeb, kas röögib või tuleb kallale vms…. Sellepärast jälgidki eriti pingeliselt teatuid asju jne. Kui saaks vaid kuidagi aidata, kuid ilmselt aitab aeg. Siin aitabki kognitiivne teraapia, tahe ja soov. Sa oledki normaalne inimene!!! Lihtsalt teistel tunduvad kõik asjad ladusamalt minema, sest nad varjavad või ei räägi neist asjadest vms.