Kas teate seda tunnet, kui sa räägid inimesega, kes sind päriselt mõistab? Ma ei mõtle lihtsalt sõpra või sõbrannat. Ma mõtlen inimest, kes elab läbi täpselt seda, mida sa isegi. Inimene, kes teab mida öelda. Inimene, kes jõuab öelda midagi, mida tahtsid just sina öelda.
Ma ei ole armastanud kunagi rääkida oma ärevushäiretest, kuid viimasel ajal olen teinud samme, millest tahaksin uhkusega kirjutada, sest ma olen päriselt enda üle väga uhke. Ma poleks kunagi arvanud, et ma jõuan tänaseni- sellesse päeva, kus ma ei nuta enam hüsteeriliselt ega piilu aknast välja mõeldes, kuidas ma tahaksin olla sama normaalne, nagu kõik need, kes tänaval muretult kõnnivad. Kas koju, kooli või tööle.
Ma kirjutasin esmakordselt oma ärevushäiretest aastal 2013. Minu kirjutatud postituse leiab siit (LINK). Sellel hetkel, kui ma seda kirjutasin, olin ma vaevelnud ärevushäirete käes juba poolteistaastat.
Kuidas need algasid? Üsna häguselt mäletan, kuidas üks päev valdas mind kummaline tunne. Ma ei suutnud hingata, mu süda tagus ning peopesad muutusid higiseks. See oli siis, kui jalutasin kodust poodi. Kui ma olin poodi jõudnud, tundus minu jaoks kõik nii hirmuäratav, et ma lausa jooksin koju tagasi. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ma olin hirmul. Alates sellest päevast saadik ei suutnud ma kuskile liikuda ning ma jäingi täiesti koduseks. Sõna otseses mõttes. Ma käisin lapsega õues, kodu ligidal, aga ei midagi muud. Minu jaoks olid tõsised katsumused, kui pidin minema lapsega näiteks arsti juurde. Sinna jõudes olin alati endast täiesti väljas.
Perearstile kurtsin oma muret üsna varsti peale nende algust. Minult võeti kilpnäärme proov, mis oli täiesti korras. Edasi suunati mind Pärnusse psühhiaatri juurde. Seal kirjutati välja tabletid, mis esmapilgul mind aitasid, kuid mitte kauaks. Siinkohal alguses oli suureks abiks mõttejõud, kuid hiljem ei suutnud ma enam oma mõtlemist kontrollida ning sisendasin endale “need ei mõju ja need tabletid ei aita mind”. Nii läks kõik uuesti metsa. Ma lihtsalt leppisin sellega, et see on mingi jube karistus, aga ma ei tea, mille eest. Ju siis kõige selle eest, mis ma olen oma elus halvasti ja valesti teinud.
Ma nutsin, ma tundsin end kõige närusema inimesena maailmas. Mõtlesin pidevalt, miks minuga see juhtus. Oli halvemaid päevi ning oli paremaid päevi. Viimaseid siis selles mõttes, et ma olingi leppinud sellega, mis minuga toimub. Ma olin täielikult alla andnud. Ja see kestis vähemalt aasta veel nii, kui kolisime Tallinnasse.
Mäletan, et Tallinnasse kolides võtsin end uuesti kätte ja otsustasin minna siin psühhiaatri juurde. Sain aja üsna tuntud ja hea juurde- Jüri Ennet (LINK).
Millised olukorrad mind paanikasse ajasid? Juba kodus lahkumine, ühistranspordis sõitmine, linna vahel liiklemine. KÕIK, KÕIK, KÕIK. Kodus tundsin end kõige rahulikuma ja kindlamana. Kõik, mis kodust väljaspool, oli minu jaoks kindel EI.
Esimene ületamatu katsumus minu jaoks oligi minna Lasnamäe lõpust kesklinna. Sõita bussiga Viru juurde ja sealt edasi Magdaleenasse. Ma jõudsin vaevu kohale, võtsin mehegi kaasa, sest üksi poleks ma ilmselt kohale jõunud, hirm oleks minust võitu saanud. Aga me jõudsime.. küll ma ütlesin mehele vahepeal, et läheme koju tagasi ja ma ikka ei suuda sinna minna. Mees kordas, et kui ma tahan end aidata, pean kuskilt alustama. Ma ei saa ju nii edasi elada.
Tal oli täiesti õigus. Absoluutselt. Kui me olime kabineti ukse taga, plagasin ma kohe wc’sse, sest ma tundsin, kuidas mulle hoog peale tuleb.
Siinkohal mainin ma ära, kui kohutav on olukord, millal tuleb see ärevushoog peale- kõik ümberringi inimesed vahivad sind nagu mingit narkosõltlast. Inimestel on kujunenud arusaam, et kui nad näevad terviserikkega inimest, on tegu kohe kõige halvimaga. Kunagi ei mõelda, et inimesel võib olla midagi sellist, mis ei tembelda teda kas narkomaaniks või alkohoolikuks.
Üsna kohe kutsuti mind kabinetti ning saime räägitud omavahel. Tegime hingamisharjutusi ning arst kirjutas mulle välja tilgad. Hiljem, kui ma kabinetist ära tulin, tundsin kuidas ta oli minu mõttemaailma muutnud. Saate aru, et kogu tee kesklinnast Lasnamäe lõppu ei tulnud mul ühtegi hoogu peale. Ma tundsin end lausa terve inimesena. Paar päeva jõudsin juba tilkasid võtta, kui ma tundsin, et need ei aita. Jällegi, asi oli mõtlemises kinni.
Olin neid tilkasid paar nädalat võtnud, kui tuli tõeline murdepunkt. Ma olin voodis kägaras, ma nutsin hüsteeriliselt ja mõtlesin, mis elu see üldse on. Mõtlesin, et ma ei saa kunagi enam oma normaalset elu tagasi. Miks ma üldse elan? Mis mõtet on sellisel elul, kus sa oled aheldatud nelja seina vahele? Ma tõsiselt mõtlesin, kui väärtusetu mu elu on.. ning kellele mind üldse sellisena vaja on? Suhted mehega läksid halvemaks, tuttavad, kes polnudki nii head tuttavad, põhimõtteliselt korrutasid mulle, et pole mul häda midagi ja mis ma jonnin niisama- kobi välja ja saad üle nendest. Inimesed, kes ise sellist asja pole läbi elanud teadsid kõige rohkem, mis on sellises olukorras õige ja mis vale.
Peagi tuli aeg, kui kolisime üürikorterisse mehe ja lapsega. Peagi tuli aeg, kui jäin lapseootele ning ei tohtinud enam tilkasid võtta. Nii jäigi ravi poolikuks. See aeg oli minu jaoks kohutav.
Hakkasin rasedusega ämmaemanda juures käima, kellele samuti oma ärevushäiretest rääkisin. Iga kord, kui ämmaemanda vastuvõtul käisin, tagus süda sees, peopesad higistad, lämbumistunne oli. Ja igalkorral arst tundis muret, miks mu vererõhk kõrge on. Ma seletasin, et nende hoogude pärast ongi. Raseduse lõpusirgel pandi mind isegi sünnituseelsesse osakonda, sest vererõhk oli ohtlikult kõrge. Ma ju teadsin, et asi on ärevushäiretes.. kuid ämmaemand kartis muud.
Sünnitama minnes kadusid kõik hood. Ma ei mõelnud absoluutselt neile, sest minu mõtetes olid need kohutavad valud. Jällegi tõestus siinkohal, et kõik on minu enda mõtlemises kinni. Enne sünnitust muidugi jõudsime ka kolida… Teise kohta, mis muutis samuti natuke minu mõtlemist.
Võib öelda, et peale sünnitust asi leebus pisut. Või ma lihtsalt sain kõik oma mõtted natukenegi oma kontrolli alla. Ma suutsin lastega käia kaugemal, kui majaesine. Vanem poeg läks lasteaeda ning seegi leevendas asja.
Täna, 03.09.15, suudan ma iseseisvalt käia autokoolis. Ma käin Täiskasvanute Gümnaasiumis. Siin kohal mainin, et kuna ma alustasin seal ka eelmine õppeaasta, siis ärevushäired olid suur osa sellest, miks ma selle teekonna pooleli jätsin. Ma veedan oma lastega õues palju aega (no, kui väga koledad ilmad on, siis pigem istuks toas). Ma suudan olla ühes ruumis võõraste inimestega kauem, kui kaks tundi. Aastaid tagasi oli see minu jaoks täiesti out.
Ma käin väljas jalutamas, jooksmas ning vahel niisama aega veetmas. Ma saan käia pea igalpool, aga.. Jah, siiani on see miski aga, mis mind natukene takistab.
Kui ma näiteks olen pikemalt kodus olnud (lapse haiged või ma ise), siis see vana tuttav ärevushäire hiilib pisut ligi. Vahel mõni hoog ikka tuleb peale.. kus ma endalegi teadmata üritan oma kõri ümbert midagi ära saada, kuigi seal pole midagi.. Ma lihtsalt tunnen, et miski poob mind ja ei lase hingata. Aga ma saan sellised hood üsna kiirelt oma kontrolli alla ja ma tunnen, et see on suur edusamm.
3 aastat tagasi ei saanud ma toastki välja ning täna saan ma teha kõike, mida hing ihaldab. Ehk väikeste takistustega, kuid kõik on ületatav.
Nüüd ma tahaksin seletada natukene, miks ma ei ole varem oma blogis nendest rääkinud. Lihtsatel põhjustel, mida ma alati kartnud olen ning nüüd ma olen nendele ka tõestust saanud. Just sellepärast, et ma kartsin kohata “õu see tšikk on endale jälle külge mõelnud midagi, millega haletsust saada” suhtumisega inimesi. Ja ma kohtasin neid, lõpuks. Mõned inimesed arvavad, et ma olen selle haiguse endale ise külge mõelnud ja ega tegelt see polegi mingi haigus vaid tavaline hirm, mis on tavalistel inimestel erinevates olukordades ning kindlasti ei ole tegu ärevushäiretega. Aga mis nad siis on, kui psühhiaater on mulle sellise diagnoosi pannud? Minu ärevushäired said alguse tohutust stressist, mis mul õlgadel oli. Stress on kogu põhjus, miks mul need häired on.
Mul on kahju, et selliseid oletusi ja kommentaare pilluvad inimesed, kes ise ei ole seda läbi teinud ning see teebki nendele andestamise lihtsamaks. Ma olen isegi võtnud sõna teemadel, mida ma pole kogenud. Ma tean, et ma ei pea nende arvamust tõsiselt võtma, sest nemad ei tea, millest ma räägin. Nad võivad oletada ja arvata, kuid tegelikult ei ole neil õrna aimugi, mis toimub meie mõtetes. Meie, kes seda läbi elavad.
Viimase asjana tahan ma kellegi haletsust. Ma olen võtnud endale selle teadmiseks juba esimesel päeval, kui kogesin esmakordselt seda tunnet- ma ei taha iial kellegi haletsust, ma ei vaja seda. Haletsusega just kaugele ei jõua.
Tegelikult oli minu postituse mõte kirjutada natuke teisel teemal, kuid ma mõtlesin, miks mitte rääkida ära see, mis on mind aastaid vaevanud, sest ilmselt ei kirjuta ma neist oma blogis enam iial.
Ma tahtsin teile kirjutada, kui imeline tunne on suhelda inimesega, kes kogeb täpselt samasuguseid ärevushäireid nagu mina. Ma ei taha öelda, et on imeline, et teisel inimesel midagi sellist on. Vastupidi, mul on nii kahju, et keegi peab läbi elama seda, mida mina, kuid on rahustav suhelda kellegi teisega, kes on sinu moodi. Natukenegi. Veel enam, et see inimene on mulle täiesti võõras, ometi ühendab meid üks suur tegur. Nüüd ma sain teada, et me hakkame koos ühes klassis käima, mis on minu jaoks veel fantastilisem. Mingi väike tugi on siiski olemas, mis aitab edasi minna.
Minu elus on nii palju asju, mida ma teha tahaksin, kuid tean, et pean kõike samm-sammu haaval võtma. Mul jäi oma elust 2-3 aastat elamata ja ma tahaksin seda kõike tagasi teha. Ma tahaksin minna tantsima, hetkel käin autokoolis, mis on juba poole peal, ma tahan lõpetada keskkooli ning hetkeseisuga edasi minna Sisekaitseakadeemiasse. Kunagi tahaksin kindlasti õppida mingit eriala. Mul on nii palju unistusi ja ma tean, et ainus takistus nende teostamiseks olen mina ise. Mina ja hirm minu sees. Kõik on ületatav, kui seda väga tahta. Ärevushäired on hetkel minu tavaline eluosa. Ma olen suutnud leppida sellega, et ma ei ole lihtsalt tavaline inimene. Ma saan hakkama! Ma olen hakanud tänu nendele palju positiivsemalt mõtlema, suhtuma. Kuid kõige tähtsam minu jaoks on hetkel see, et ma suudan neid hooge enda kontrolli all hoida ning ma saan nendega hakkama. Ma olen enda üle ääretult uhke.
Minu jaoks on inimene, kes teab, mida sa tunned ja mõtled, väga suure väärtusega. Inimene, kellega sa saad rääkida oma olukorrast ilma piinlikust tundmata. Ma olen väga tänulik sulle, et oled olemas ja saan sinuga rääkida, K! 🙂
Mu peas keerleb pisike plaan hakata kirjutama raamatut sellel teemal. 3 aastat on siiski päris pikk aeg kaotada oma elust ärevushäiretele. Kõik, mis ma oleks tahtnud öelda, ei mahtunud isegi sellesse postitusse.. 🙂
Mida õppima plaanid minna Sisekaitseakadeemiasse? 🙂