Mäletate minu eelmist “edusammud” postitust? Kui ei, siis leiad selle siit (LINK). Igatahes, astusin ma täna jällegi sellise sammu, kus tahaksin end kiita, sest ma tõesti tegin seda.
Tegelikult sai see samm juba paar nädalat tagasi tehtud, kus ma viisin dokumendid uuesti kooli, et 11 klassi minna ja kooliteed jätkata. Ma ei mõelnud enda jaoks eriliselt midagi läbi, läksin ja viisin. Ma teadsin, et ma tahan seda. Ma tundsin, et kui ma ei lähe uuesti proovima, olen läbikukkunud ning mingi tühjus jääb sisse kummitama.
Täna oli see kauaoodatud 1. september, mida ma hullupööra põdesin. Miks? Jõuame jälle minu ärevushäireteni. Teile kindlasti tundub üsna weird, et ma nendega viimasel ajal olen lagedale tulnud. Kust nad nüüd taevast nii äkitselt alla sadasid? Ega ei sadanudki, nad on mul juba 3 aastat olnud. Varem tundsin häbi sellest rääkides, veel vähem tahtsin ma sellest kirjutada. Kuid nüüd olen mõistnud, et see ei ole häbi asi, kui sul on.. (teate, ma mõtlesin nüüd päris kaua, mida ma edasi kirjutan. Kuidas ma nimetaksin seda?) midagi viga. Kahju, aga ma ei leia muud lauselõppu. Ahjaa.. kui sa oled natuke teistsugune. Välimuselt see ei peegeldu kuidagi, kuid ainult üks inimene minu elus on mind nende ärevushäiretega võitlemas näinud.. Algselt muidugi ka vanemad, aga nüüdseks oskan ma seda nii hästi varjata.
Ohjah, enne kui hommik saabub, võiks ju postituse juurde tagasi jõuda. Ma sättisin end kodus, kui pähe kippus mõte “ma ei saa sinna kooli minna, ma ei saa sellega hakkama, ma ei suuda minna kohta, kus on palju inimesi, ma lihtsalt ei suuda!” Aga ma sättisin end edasi ja ignoreerisin neid mõtteid totaalselt. Kuniks jõudis koju mees ja mulle jõudis reaalselt kohale, et ma pean uksest välja astuma, bussile tormama ning kooli minema. Aktusele ma muidugi ei jõudnud, sest kahe lapsega oleksin ma ilmselt kohe paanikasse seal läinud.. Just sellesmõttes, et neid seal ühe koha peal hoida.
Tormasin bussile ning mõtlesin kogu bussisõidu aja, kas ma ikka jõuan klassijussi tunniks kohale. Õnneks polnud kaua sõita- max 10minutit ja olingi kohal. Teate, ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mind valdasid, kui ma bussi pealt maha tulin. Ma kõndisin, üks jalg teise ette.. aeglaselt. Mida lähemal ma koolile olin, seda aeglasemalt ma kõndisin.. kuigi ise mõtlesin, et pean kiirustama tundi.
Kui ma juba kooli välisukse juures olin, mõtlesin, et ma keeran otsa ringi ning lähen koju. Ma arvasin, et sellest ei saa asja.. Ma ei tule sellega mittekunagi toime. Silmanurka kerkis pisar. Ma jäin korraks seisma ja tundsin, nagu mu jalad oleks betoonpõrandas kinni- rasked ja liikumatud. Aga käsi tõusis ja haaras uksest. Astusin sisse ning tormasin kohe nimekirjade juurde, et teada saada, kus mu klassijussi tund toimub. Number teada, jooksin treppidest kolmandale korrusele.. Jõudsin napilt- õps hakkas juba ust kinni panema.
Ma tundsin end täieliku taunina, ausalt. Kõik vaatasid mind ja ma sain tervele klassile pilgu peale visata, samal ajal kõige tagumisse pinki sammudes. Istusin maha ja rahunesin. Kõik oli jumala tšill- õps megalahe, klassikaaslased vaiksed, nagu esimesel tunnil ikka. Süda puperdas terve tunni sees, kuid hiljem oli lausa lõõgastav sealt klassist lahkuda. Mõistsin, et ei olnudki midagi hullu.
Pikisilmi ootan juba neljapäeva (ma loodan, et saan kohale minna!), et saaks tundidega alustada. Neljapäeval on tunniplaanis moodle koolitus, valikaine (ma vist võtsin arvuti, eks see selgub), muusika ja eesti keel.
Õpetaja seletas, et kui tunneme, et hakkab raske ja koorem muutub võimatuks, võtaksime enne täieliku allaandmist kindlasti temaga ühendust, sest alati leiab lahenduse. Kui ei suuda ühe õppeaastaga 11. klassi läbitud, võib seda kauem teha. Mina ikka panustan kogu oma energia sellele, et ma saaksin lõpetada keskkooli teistega samaaegselt- pannes sinna oma hinge, tahtejõu ja palju aega.
Üha enam suudan ma enda mõttemaailmale tõestada, et seal ei ole kohta selliseks asjaks nagu seda on ärevushäire. Ma hakkan ise samuti aru saama, et ma saan olla normaalne inimene ning elada oma elu normaalselt, ilma hirmudeta. Mul ei ole enam peas hirmu sinna tagasi minna.
Arstile räägid, et sul enam ei ole ärevushäireid aga siin kirjutad et ikka on? Ei saa nagu hästi aru :/
Issand, see ei ole ju mingisugune vaimne häire sul. Hirm ja ärevus teatud uutes ja tundmatutes olukordades on normaalne nähtus. Ärevushäire kui selline peaks olema siis, kui see on pidev ja segab normaalset elu, mitte “läksin uude kooli, veits hirmus tunne oli sees” asi. Ma ütlen seda lihtsalt sellepärast, et see on nagu see, kui Triin Tulev siin karjub, et teda vägistati. Tõelised vägistatud ja ärevushäirega inimesed kannatavad selle all, kui ühiskond seda naeruvääristab. Sa ei naeruväärista seda TAHTLIKULT, aga sa teed seda. Vähemalt ma loodan, et sa ei tee seda tahtlikult 🙂 No offence.
Pole kellegile rääkinud, et mul neid enam ei ole. Arstile ütlesin, et nad on kuid enam-vähem olen suutnud kontrolli alla saada 🙂
See segab minu normaalset elu. Väga palju. Ma ei käi enamus kohtades just selleparast, et mu süda hakkab taguma, käed värisema, silme eest kaob pilk ja ma lausa upun higi sisse. Psühholoog pani mulle selle kõige peale sellise diagnoosi. Seega, pole vist mõtet vaieldagi 🙂
Mis siis veel saab kui pead miskit klassiees üksi esitama?
Tere Jane!
Ilusat kooliaasta algust sulle! Olen su blogi püsilugeja, kuid kommenteerin esimest korda 🙂
Otsustasin kirjutada, et sa mõtleksid sekretäri eriala peale, mis sa valikaineks võtsid. Selle õpetajaga( Anneli Veeborn) ja ainega lãheb väga raskeks. Ta ei kannata absoluutselt tunnist luusijaid, hilinejaid isegi kui sul on vabandus, et nt lapsed jäid haigeks. Kui korra vahele jääd spikerdamisega, oled kooli lõpuni tal mustas nimekirjas. Ma sain sellist vett ja vilet temaga näha, õnneks sain valikaine ära vahetada ja lõpetada gümnaasiumi 🙂
Ilusat kooliaasta algust!
Tahtsin sulle soovitada, et ära sa mitte mingil juhul vali seda sekretäri (arvutiõpe) valikainet 🙂 Selle õpetajaga Annely Veeborniga saab olema väga, väga keeruline. Ta ei salli absoluutselt tunnist puudujaid, hilinejaid isegi kui vabandad ennast nt töö või lastega välja. Kui jääd spikerdamisega vahele, oled kooli lõpuni mustas nimekirjas, lisaks kui toimub õppenõukogu siis räägib sinu vastu. Minul õnneks läks nii hästi, et erandkorras vahetati valikaibe ära ja sain gümnaasiumi lõpetatud. Vali parem soome keel või majandusõppe, väga reahulikud ja arusaajad õpetajad 🙂
Ära mõtle pidevalt kas saan või ei saa kohale mindud. Üldiselt on õpetajad ja õppejõud lastega vanemate vastu leebemad. Kui sa ei saa kohale minna, siis saad kodus ikka õpiku lahti lüüa, et õppida. Ja sellised tunnid nagu klassijuhataja tund või, kuidas moodlet kasutada, klassijuhataga saab alati hiljem rääkida ja moodle kasutamise saab ka iseseisvalt selgeks 😉 Näita üles, et sul on soov kool lõpetada ning asjad laabuvad iseenesest 😉 Kui ma täindkoolitusel käisin Kutsekas, siis ma jäin alatasa hiljaks 😀 Aga ma lõpetasin ära, sain praktikajuhendajatelt kiitusi. Osta endale apteegist palderjani või Nerheeli rahustavaid tablette. Minule meeldib nerheeli võtta kui tunnen, et olen liiga närvis aga õde mul ARKi sõideksamile minnes kasutas palderjani.
Ma ei ole sellele mõelnud veel. Eks kuidagi saab ikka hakkama 🙂
Ega asi ei olegi lastes või töös. Kohale saan minna, aga kõik on mu peas kinni, et kas julgen või ei. Aga nagu ma juba postituses mainisin, sain sellest hirmust üle esimese klassijuhataja tunniga 🙂
Siiski arvan ma ka,et see külge mõeldud ise endal sul.Ses mõttes,et kui sa tegeled selle mõttega,et oled terve,siis lõpuks sa ise usudki seda,et oled terve.Samamoodi on selle sinu nö “ärevushäirega”.Mõttejõud on tugev asi.
Siit tuleb välja põhjus, miks ma ei armastanud sellest kunagi üldse avalikult rääkida. Tulevad inimesed oma “õu see tšikk on endale midagi külge mõelnud, et haletsust saada” suhtumisega ja hakkavad ise mulle diagnoosi panema. Pole vastu vaielnud, see ongi minu peas ja mõtetes kinni.
Töös muidugi ei ole, sinna sa ei mõtlegi ju minna 😉
Vabandust, aga käige perse inimesed. Ei ole vaja iniseda iga Jane postituse all.
Mina olen täpselt samasugune paanik. Mul on olnud korduvalt paanikahooge, sellega kaasnevaid hingamisraskuseid ja minestamisi, sest ma ei kannatanud välja isegi üksinda poes käia nende kõikide võõraste inimeste keskel. Hirm oli ja on, aga ei tea, mille ees.
Peale seda, kui olen hakanud tegelema vaimsete teemadega, on see hirm oluliselt vähemaks jäänud. Vahest tekib hirm ka kõige tavalisemates olukordades, näiteks bussi oodates. Ja mõnikord jätan paljud käigud ära, sest ma tean ja tunnen, et ei suuda sinna bussi astuda. Käed higistavad, süda tahab rinnust välja hüpata… Käivad igasugused mõtted peast läbi, kas ikka jõuan õigeks ajaks, jään bussist maha, ja see kõik on väga väga hirmus.
Mõttejõuga saab palju ära teha küll, ''mõelda'' end terveks jne, aga mina küll ei mäleta, et oleksin endale sellise hirmuhaiguse külge mõelnud.
Edu sulle koolis, Jane!
Kui sa oleksid mu blogi püsilugeja, ei oleks sa midagi nii lolli kommenteerinud ja kui nüüd aus olla , siis jumal tänatud, et sa ei ole. Ma ausalt ei tunne puudust sellistest “hüppan korra läbi ja kirjutan mingit paska, mis võiks inimese tuju nulli viia” lugejatest. 😀
Tean mis tunned , olen ka juba üle 2 aasta ärevushäirete all kannatanud, see mitte ei sega normaalset elu , vaid löpuks ei julgegi , ega taha kodust kuskile välja minna. Kardad inimesi enda ümber, kõik nagu vaataksid imeliku pilguga jne. Päris raske on see tegelikult, aga kuidagi peab toime tulema! Ole tugev! 🙂
Kui mul need aastal 2012 algasid, passisin ma umbes kaks aastat ainult kodus. Käisin lastega maja ees väljas ainult. Need käigud, mis oli vaja teha kaugemale kodust, need olid tõelised õudusunenäod. Kui Tallinna kolisime ja vanem poeg lasteaeda läks, siis oli paratamatu see väljaminek. Ning nii ma need hood enda kontrolli alla sain. Nüüd, kui ma olen näiteks pikemalt kodus olnud (haige või vihmased ilmad ja ei kisu üldse välja), siis vahel tunnen seda värinat enda sees, kui ma pean kuskile kaugemale minema 🙂
Aga eks seda mõistavadki need, kes ise on seda läbi teinud või teevad alles. Ja kõik meie, kellel on ärevushäired, peaksidki kokku hoidma. 🙂 Aitäh ning ma loodan, et sa püsid samuti tugevana 😉
Sekretäriõpet ei saagi e-õppes valida. Kui väga tahad, siis ehk saad õpsiga kokku leppida ja võtta, aga ma nii väga ei taha. Ma võtsin selle sellepärast, et kooli dokumente sisseviies öeldi, et muud valida ei saa. Ei tea, miks nii öeldi, aga saab- Soome keel ja majandus ka veel 😉
Ja arvutiõppes meil õpetajaks keegi Reio Kiidli.
2012a lastega? Eem, pead enda meest ka lapseks?
Sa võiksid aru saada, et ilmselgelt on tegu veaga. Kui ma juba üle aasta kasutan väljendit “lastega” pea igapäevaselt, siis kahjuks kasvab see külge. Palun natuke mõistvat suhtumist 🙂 Või on seda palju palutud? Ja siis tuleb preili Anu Kärner mulle käratama, miks ma ei võiks olla selliste sinusuguste kommenteerijatega sõbralikum. Te ju lausa sõna otseses mõttes mõnitate. 😀
Käratan v? 😀 wau.. Pole nagu kellelegi veel käratanud, pigem lihtsalt sai vesteldud sellel teemal, aga ok :D. Ja isegi sellele kommenteerijale oleksin mina vastanud: “Siis oli mul üks laps, aga yolo, mees võib ka laps olla :D”
Siin ongi see vahe, et sulle kuidagi ei jõua kohale, et mina pole sina ja ma ei tee asju nii, nagu sina neid teed 😀 Ja “yolo” on viimane sõna, mida enda sõnavaras kasutaksin 😀