Ma pean vajalikuks natukene inimestele seletada, milline ma erinevates olukordades olen. Kuna endiselt on inimesi, kes on arvamusel, et blogija ei tohi olla ülbe. Savi, kui tema postitusi kommenteeritakse ülbelt, mõnitavalt või üleolevalt.
Ma ei ole absoluutselt ülbe. Ma lihtsalt vastan teie kommentaaridele nii, nagu mina olen teie kommentaaride sisust aru saanud. Kui sa kommenteerid ülbelt, olen ma ülbe. Kui sa üritad nalja visata, vastan ma huumoriga. Kui sa oled üleolev, olen minagi seda. Kui sa mind mõnitad, mõnitan ma sajaga vastu. Mis selles siis nii ebanormaalset on?!
Inimestel on maast-madalast arusaam kujunenud, et ma pean jääma viisakaks ja napisõnaliseks, isegi siis, kui mind solvatakse ning ollakse üleolev. Näiteks tänases postituses, kus ma rääkisin Dove ning Garneri deodorantides, kukkus keegi üleolevalt kommenteerima, et kas mina ei teadnudki, et deodorant käib kaenlaalla, mitte käsivarrele. Jah, muidugi ma ei teadnud seda, sain hoobipealt targemaks. Mina muidugi vastasin, et ta on paras idikas, sest ma muidugi tootearvustuse postituses lasen seda käele pildistamiseks, mitte ei hakka oma kaenlaalustega lehvitama. Pole siiani näinud, et keegi seda viimast teeks.. Pigem pannakse testimise mõttes kõike käsivarrele- huulepulgad, huuleläiked, jumestuskreemid. Neid viimaseid näen ma ilupostitustes tihti. Kus on siis need osavad kommenteerijad, et anda märku, et huulepulk käib huultele ja jumestuskreem näole? Pole neid kuskil. Vähemalt pole ma siiani näinud ühtegi sellist kommenteerijat.
Ja siis saadetakse mulle kellegi mittemidagi ütlev blogi mulle, kus nii öelda minust kirjutatakse, et mina oma lugejaid sõiman ja ülbitsen nendega. Ma ei tee seda mitte kunagi põhjuseta ja mis lugejad need on, kes mõistlikult oma kommentaare siia jätta ei oska? Sorri, aga mul ei olegi selliseid lugejaid vaja.
Lisaks väljend “ei koti”. Sain täna targemaks, et mina kui blogija, ei tohiks seda kasutada. Isegi siis, kui mind reaalselt ei koti, kas ja kuidas keegi minust kuskil kirjutab. Aga mind päriselt ka ei koti! Ja kõige tipuks, tuuakse alati mängu lapsed. ALATI!
Viimane kommentaar: “Kahe lapse ema ise oled, vali sõnavara!”
No ma nüüd ütlen jällegi päris ausalt, et olgu ma kasvõi 10 lapse ema, mind endiselt ei koti. Võinoh.. ei huvita.
Pea meeles, et ma ei ole mitte kellegi vastu kunagi põhjuseta ülekohtune, ülbe, üleolev või midagi sarnast negatiivset. Ma käitun sinuga nii, nagu käitud sina minuga. Lihtne.
Kõik on tegelikult väga lihtne minu jaoks, aga ma mõistan, et nendele nokkijatele ei jõua see eluilmas kohale. Järjekordne enda aja raiskamine, aga vähemalt sain oma mõttet välja öeldud, muidu sööksid nad mind ilmselt ära.
Ma ei saa öelda, et mul on ükskõik, sest see ei ole nii, aga viimasel ajal olen rakendanud mõtet, mis tegelikult üsna lihtsalt aitab edasi olla ja mitte mõelda kogu selle negatiivsuse peale, mida inimesed lausa õhkavad endast.
Lõpetuseks, kui ma olen kellegagi käitunud ülekohtuselt või liiga teinud oma vastusega (ise ma muidugi ei mäleta, et ma oleksin seda teinud), siis ma palun siiralt vabandust ning loodan, et saan oma vea parandada kunagi tulevikus.
Niiiiiiiii armas 🙂
Ma ei tea ma eile sinu rääkisin siis sa pigem olid huumoriga asja kallal mitte ei ülband. Ega ongi, kui ise suhtled okeilt siis suhtleb tema sinuga samamoodi. Kui keegi minuga ülbab siis ülban vastu. Elu on selline, oleks aeg mõndadel harjuda juba sellega (ma ei mõtlend sind Jane ? ).
Ise olen täpselt samal arvamusel 🙂
apelsinid.blogspot.com
No nii õige jutt!
Märkan tihti blog.tr.ee lehel su postitusi ja seekord mòtlesin, et kirjutan ka kommentaari.
Minu arvamus on see, et vahet pole, kes on mingi blogi autor, igatahes kirjutaja ei peaks end pidevalt tõestama lugejate jaoks. Igaüks on omamoodi, kuid minu meelest pole vaja mõelda nii palju (anonüümsetele) kommentaatoritele ja sellele, et mis nemad arvavad. Kui sa nii tihti kirjutad, et ma pole selline ja selline, siis tekitab see natukene naljaka olemuse. Või noh, ma ei oska seletada.
Ole lihtsalt nagu oled ja kirjuta omi asju edasi.
🙂
Ma mõtlen hetkel sama, et proovin end liiga palju tõestada. Üritan tõestada, et ma ei ole ülbe, aga tekitan endal sellega tunde, nagu prooviksin teha seda seinale selgeks. Eks ma üritan vähem mõelda, mida anonüümsed kirjutavad ja arvavad.
Aitäh 😉