Kell on 00.40 ning ma istun siin voodil ja kuivatan oma juukseid. Äsja sain lahendatud suure jama. Nimelt ei saanud ma millegipärast blogisse postitust kirjutada, lõi ette kahtlase jama. Õnneks ühe neiu abiga ja enda mitte just kõige nutikama mõistusega sellisel kellaajal saime asja korda ning tuli lihtsalt Google Chrome maha laadida ja uuesti installida. Ja nii ma siin jamasingi oma tund aega, et saaks seda postitust kirjutada lõpuks.
Tegelikult on sellel, et ma nii hilja veel üleval istun, hoopis muu põhjus. Nimelt homme.. või noh juba kellaaja järgi siis täna läheme vanema pojaga operatsioonile. Paistab, et mina olen rohkem elevil, kui tema ning kardan isegi rohkem. Ma ei tea, mida, aga ma hullumoodi põen. Ma tean, et ma peaksin hetkel magama ja end välja puhkama, sest päev tuleb stressirohke, aga ma lihtsalt ei suuda magada. Und ei ole ega tule. Suutsin just pesemas ära käia ja end pisut värskendada.
Veetsime täna õhtupooliku väljas, sest vanem poeg ei saa pikemat aega peale oppi välja. Tuleb eelkõige vältida rahvarohkeid kohti ning lasteaeda ei pääse ta samuti kaks nädalat. Ega tegelt mul erilist vahet polegi see lasteaiateema, kuigi kohatasu pean ma siiski maksma, vahet pole, kas ta käib kohal või mitte. Milline raharaiskamine, eksole. Siinkohal peaks mainima seda, et juuni kuus, mil lasteaia aasta lõpetatuks loeti, soovitati kõigil lastel, kellel võimalik, jääda koju puhkama.. Jah, puhkama, sest lasteaed on ülekoormatud ja avatud on vaid vähesed rühmad. Ja isegi nendes rühmades on mitu rühma kokku pandud. Lisaks ei pidavat suvel toimuma mingit õppetööd vaid lasteaed on lahti pigem lastehoiu mõttes. Jah, eks ta nii ole, aga kui kasvataja soovitab lapsel kodus olla terve suvi, kes siis kohatasu lasteaias kinni plekib? Armsad vanemad. Just. Sellepärast ilmselt olekski parem laps siiski saata lasteaeda, isegi, kui üks vanematest kodune on.
Igatahes.. ma üritan kuidagi magama jääda, oodates pikisilmi hommikut. Peame juba kell 8 olema Mustamäe lastehaiglas kõrva-, nina-, kurguarsti kabineti ukse taga. Mis edasi hakkab saama, eks ma kirjutan sellest blogis mingiaeg. Ilmselt olen siit natuke pikemat aega eemal, sest vanem poeg vajab erilist tähelepanu peale operatsiooni. Ja kõigile, kes mulle ütlesid, et see opp on selline, peale mida laps ei saa arugi, et temaga on midagi tehtud, siis arst seletas, et nii lihtne see päris ei ole. Eks paistab, ma ei hakkagi endale midagi ette kujutama. Elame hetkes.
Mandli opp?
Adenoidid
Adenoidi op on kökimöki. Laps kohe jargmine paev tragi. Ja seda juttu kuulen esimest korda et 2nadalat peab rahvarohkest kohast eemale hoidma.
Kas sa tõesti arvad, et arst annab mulle infolehe, kus on suvaliselt trükitud soovitused, kus ja kuidas lapsega peale adenoidioppi käia? 😀
Kui minu lapsel, rohkem, kui 20 aastat tagasi adenoidid eemaldati, siis sai ta kohe samal või siis järgmisel päeval haiglast välja. Ma usun, et see infoleht on pigem sellepärast sellisena trükitud, et infektsiooniohtu vältida. Aga ok! Eks ise näete, mis seal päriselt toimub.
Ma tean, et järgmisel päeval saab välja. Keegi pole selle üle vaielnudki 🙂 Oleme öö siin juba olnud ning täna kojuminek.
Adenoidide operatsioon on lastele tõesti enamasti väga kerge protseduur. See, et rahvarohkeid kohti peab vältima, on väga loogiline ju. Immuunsus nõrgem ja väga jama, kui peale oppi kohe haigus otsa tuleb, ei saa rahulikult haavad paraneda. Aga et mingit pikemat poputamist ja erihooldust vaja oleks… See on küll üle pingutatud. 🙂 Minu poiss, olles 3.a, jalutas paar tundi peale oppi juba mööda haiglat ringi ja rääkis tädidega juttu. Kippus jooksma ka muidugi. Saime kohe koju ka, koju jõudes oli selline tunne, et kas me nüüd käisime opil või niisama väljasõidul? Ei mingit teistmoodi olekut, veritsust ega midagi. Tean paljusi lapsi, kes käinud on, nende hulgas vaid ühel oli paar päeva väike palavik ja pisut kehvem olek, aga ta ongi loomu poolest pisut õrnakesem ka. Seega ära üle mõtle! 😉
Aga kas ma olen kirjutanud, et last peab nunnutama ja poputama peale operatisooni? See on ikka mu enda valik, mitte kohustuslik. Nojah, minu poeg magas peale oppi 3 tundi ning hiljem samuti, jooksis ja oli krips-kraps, selle ajani kuni arst tuli ning ütles, et poeg peab rahulikult lamama ning ei tohi ringi kõndida ning joosta, sest tema puhul on kõige ohtlikumad tunnid esimesed 18. Sellepärast meid ka sisse jäeti, sest esimeste 18 tundide jooksul oli tal suur võimalus, et võib tekkida tugev verejooks. Järelikult arst teab, millest ta räägib. Samas, ütles ta mullegi, et on lapsi, kellel kõik tip-top peale oppi ja lapsi, kes vajavad pikemat jälgimist. See tähendab seda, et ära suru mulle oma arvamust peale, pelgalt selle põhjal, kuidas sinu pojal operatsioon läks 😉
Väga huvitav – minu noorimal lõigati ka adenoid, kui ta oli kahene, sama päeva pärastlõunal saime haiglast välja ja keegi isegi ei vihjanud, et mingi verejooksuoht võiks olla. Ju see lapsest ja adenoidist sõltub, muud ei oska arvata.