Huhuhu, ma lootsin, et mingit sellist teemat 30. päeva challenge’s ei tule (ma ausalt öeldes pole neid teemasid läbi lugenudki, hihi, pisike üllatusmoment igal korral, kui kribama hakkan). Ma ei ole neid teemasid lugenud meelega läbi, sest siis hakkan ma oma peas valmistama ette seda, mida siia oleks mõtekas kirja panna ja mida mitte. Kui tulla blogisse, lüüa lahti nimekiri challenge’i teemadest, siis tulevad mõtted kuidagi loomulikumalt ning kõik saab kirja panna käigu pealt.
Edit: Tõstan käed ja tunnistan, et teen vahel sohki- piilun järgmise päeva teemat. Näiteks siis, kui on tuhin see valmis kribada ja mustandite alla ootele panna.
Sellelgi korral ei tahaks ma tuua välja eraldi punkte, sest terviku jutuna on mugavam kirjutada. Ülesandeks oli tegelt “5 võimalust, kuidas võita sinu südant”, aga vahel mulle need numbrid teemade ees ei meeldi, sest võimalusi võib osutuda vähemaks või rohkemaks. Iial ei tea.
Emotsionaalsemast poolest olen ma pigem kinnine inimene ja minu südant on raske võita. Naljakas, sest ise kiindun ma inimestesse väga kergesti, hakkan kiirelt hoolima ja huvituma. Keeruline, kui ma sellele mõtlema hakkan.
Ma öösel mõtlesin sellele teemale ja pean tunnistama, et üsna raske on sellest kirjutada. Ma pole kunagi olnud inimene, kellele meeldiks tunnetest jahvatada. Veel vähem sellest, kuidas minu südant võita. Ei lase ma nii kergelt inimesi endale ligi, sest elu on näidanud, et absoluutselt kõigis on võimalik pettuda. Ka iseendas. Seega.. et minu südant võita, peab inimene ikka väga eriline olema. Täna võin ma öelda, et üks mu südame kaasomanik on näiteks minu elukaaslane. Oleme 7 aastat koos olnud. Käinud läbi tulest ja veest, paksust ja vedelast ja ta on endiselt inimene, keda ma saan usaldada, kelle peale loota ja kes mind mõistab.
Nüüd hakkasin korraks mõtlema, keda selle teema all on üldse mõeldud? Kas südame võitmine sõprade puhul või armastuse? Noh, mina kirjutan mõlemast.
Teismelisena lasin ma endale ligi kõiki. Inimesed muutusid kiiresti kalliks ja leidsid koha minu südames. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan ma teha vahet inimestel ja nende eesmärkidel, iseloomudel ja kavatsustel. Kuigi vahel tunnen sügaval südames kurbust ja üksindust, siis olen siiski tänulik iseendale, et olen suutnud südame külmaks jätta teiste inimeste koha pealt.
Aga et ei jääks mulje minust kui inimestevihkajast, siis mulle sümpatiseerivad väga ausad, otsekohesed ja siirad inimesed. Vahel olen hall hiireke, mõnikord seltskonnahing ja inimestega suhelda meeldib, aga ma oskan suhteid hoida sellisel tasandil, et hiljem südamevalu ei oleks.
Edit: Tõstan käed ja tunnistan, et teen vahel sohki- piilun järgmise päeva teemat. Näiteks siis, kui on tuhin see valmis kribada ja mustandite alla ootele panna.
Sellelgi korral ei tahaks ma tuua välja eraldi punkte, sest terviku jutuna on mugavam kirjutada. Ülesandeks oli tegelt “5 võimalust, kuidas võita sinu südant”, aga vahel mulle need numbrid teemade ees ei meeldi, sest võimalusi võib osutuda vähemaks või rohkemaks. Iial ei tea.
Emotsionaalsemast poolest olen ma pigem kinnine inimene ja minu südant on raske võita. Naljakas, sest ise kiindun ma inimestesse väga kergesti, hakkan kiirelt hoolima ja huvituma. Keeruline, kui ma sellele mõtlema hakkan.
Ma öösel mõtlesin sellele teemale ja pean tunnistama, et üsna raske on sellest kirjutada. Ma pole kunagi olnud inimene, kellele meeldiks tunnetest jahvatada. Veel vähem sellest, kuidas minu südant võita. Ei lase ma nii kergelt inimesi endale ligi, sest elu on näidanud, et absoluutselt kõigis on võimalik pettuda. Ka iseendas. Seega.. et minu südant võita, peab inimene ikka väga eriline olema. Täna võin ma öelda, et üks mu südame kaasomanik on näiteks minu elukaaslane. Oleme 7 aastat koos olnud. Käinud läbi tulest ja veest, paksust ja vedelast ja ta on endiselt inimene, keda ma saan usaldada, kelle peale loota ja kes mind mõistab.
Nüüd hakkasin korraks mõtlema, keda selle teema all on üldse mõeldud? Kas südame võitmine sõprade puhul või armastuse? Noh, mina kirjutan mõlemast.
Teismelisena lasin ma endale ligi kõiki. Inimesed muutusid kiiresti kalliks ja leidsid koha minu südames. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan ma teha vahet inimestel ja nende eesmärkidel, iseloomudel ja kavatsustel. Kuigi vahel tunnen sügaval südames kurbust ja üksindust, siis olen siiski tänulik iseendale, et olen suutnud südame külmaks jätta teiste inimeste koha pealt.
Aga et ei jääks mulje minust kui inimestevihkajast, siis mulle sümpatiseerivad väga ausad, otsekohesed ja siirad inimesed. Vahel olen hall hiireke, mõnikord seltskonnahing ja inimestega suhelda meeldib, aga ma oskan suhteid hoida sellisel tasandil, et hiljem südamevalu ei oleks.
Kui te Geiduga 7 aastat tagasi kokku läksite, kas teil oli siis alguses selline vaba suhe? Sest mäletan aega, kui olime koos peol, seal tegi ta küll selliseid asju mida suhtes inimene ei tee. Aga nüüd mõtle, et soovin teie suhtesse halba või midagi, lihtsalt hakkasin mõtlema, et selle peo ajal pidite te siis juba koos olema, kui teil juba 7 aastat on 🙂
No päris 7 ei ole, juunis saab. Noh, aga kus see 7 ikka pääseb, tulemata ta ei jää. 🙂 Ei olnud vaba suhe, aga teismelisena saime mõlemad lollusi tehtud. Ei see teismeliste lollus meie suhtesse halba too. See on pisiasi kõige selle kõrvalt, millest oleme koos läbi käinud (ei mõtle, et keegi oleks kedagi petnud. Raskusi on palju olnud.) 🙂
Algul ytled et ei loe teemasi ette vaid kirjutad käigupealt. Ja järgmine lõik et mõtlesin öösel sellele teemale…hmm kas sa ise ka oma valmis teksti läbi loed kullake?:/
Siiani ootan kysimuste vastuseid!:)
Muidugi loen. Seda lugesin kaks korda. Jah, sellel korral tegin teisiti, postituses ma seda ei maininud. Alustasin postituse kirjutamist juba eile ja sellepärast vaatasin tänase teema juba eile valmis. Pikemas plaanis ma neid ette ei loe ja ei tutvu. Täna ma ilmselt kirjutan mingi osa homsest teemast ehk siis järgneva teemaga ma mingil määral ikka tutvun, aga ülehomse või järgmiste päevade omadega ma seda ei tee. 🙂 Pole mõtet nukraks muutuda. 🙂