Ma ütlen ausalt, enamasti meeldib mulle rase olla. Praegu meeldib ka. Pole millegi üle kurta. Mulle aga tundub, et nagu peaks kurtma. Okei, kui kaevata sügavamale, siis ikka leiaks midagi – nt öösiti see külje keeramine. See on üsna vaevaline, aga kuna mul alaselg jampsib niikuinii, siis mitterasedana oli ka suht… ebamugav asendit vahetada. Muidugi nüüd on seljal lisakoormus ja kordades hullem see asendi vahetamine, jah.
Ja oi, need seljavalud pärast füüsilise töö tegemist… küürisin siin eile tekstiilipesuriga elutoas diivanit ja vaipa – mõned tunnid hiljem olin nagu invaliid. ?
Aga õnneks on mul minu must (tugi)vöö, see leevendab seljavalusid tunduvalt.
Käisin siin…. mmm, millal see nüüd oli… ahjaa, 02.08 ämmaemanda juures, kes siis uuris, mis ma otsustasin – kas keiser või sünnitada ise? Või noh, tegelt ta teadis juba mu valikut, sest ta jälgib mind, instas vähemalt. 😀
Aga, kui ta mu kõhu pealt katsuma hakkas, mis asendis Joosep on, siis selgus, et ta kükitab seal tuharseisus – nagu Adeele ja mille tõttu ka eelmine sünnitus oligi keiser.
Eks tal ole aega ennast ümber pöörata jah, aga ma kahtlen selles. Adeelega käisin pidevalt kontrollis, et kas on nüüd end pööranud või ei ja kui plaaniline keiser lõpuks tehti, selgus, et ta polekski saanud ennast ise pöörata seal, sest tal oli nabanöör mitu x ümber kaela.
Välisest pööramisest ärme hakka siin üldse rääkimagi… olen erinevaid kogemusi lugenud, aga puhas mõte sellest, et ma peaksin seda läbi tegema, ajab mul vasaku silma tõmblema. 😀
Rauast olen ma täiesti tühi – nagu täiesti. Oleks vist Joosepi asemel pidanud talle nimeks panema Edward. Võtan siin 5x päevas rauda, lisaks B12, mis oli ka madal ja noh, magneesiumi, sest närvid on läbi.
Ok, tegelt sellepärast ka, et käed öösiti lampi ära surevad. Ja mitte ainult käed vaid vahepeal nii, et ühe käe sõrmedest nt 3 tk on surnud ja teised elavad jumala normaalset elu. Magneesium aitab õnneks.
Steriliseerimise paberid sain ka, aga mida aega edasi, seda rohkem ma selles otsuses kahtlen. Mitte, et ma tahaks kunagi veel rase olla ja sünnitada, aga lihtsalt… ütlesin siin Geidule üks päev, et me ju suudame tegelt elada küll nii, et enam ei paljune. Et nagu see sterrimine on selline… tõesti paned punni ette, et muidu jääbki tulema. Või ma ei oska seletada. Nagu, muud varianti poleks enam ja ainult see hoiabki ära paljunemise. 😀
Samas, ikkagi oleks see hea meelerahu, et noh, polegi enam võimalik.
Ümber saab mõelda õnneks kuni opini, et siin midagi kivisse raiutud pole.
Lõpp ongi ju üsna lähedal juba – keiser tehaksd ilmselt septembri lõpus ja noh, vaadates, kuidas aeg siiani lennanud on, siis ega see septembri lõpp ka enam kaugel pole. 😀
Joosepile kõik vajalik on ka olemas, v.a riided, sest vahet pole, kus poes ma käin neid vaatamas, siis ei teki seda “selle tahan talle selga panna juba” tunnet ehk siis.. pole midagi enda maitsele leidnud.
Alles 15 +1 nädalat aga juba on öösel raske külge keerata. Ja kahjuks olen ma see kes tahab õhtul ,eriti magama jäädes miljon korda külge keerata ,peale pissil käiku sama jama.