Kui kuulujutud libisevad ühest kõrvast teise ja sealt kiiremas korras välja, siis lapsed ja nende teod puudutavad otseselt mind ja mu kodust vara, seega nende hullemaid tegemisi on lihtsalt väga raske unustada.. kuidas ei tahaks ja kuidas ka ei prooviks.
Ärge saage minust valesti aru, lapsed on loomulikult elu õied ja kõike head veel, aga vahel ei suuda mu aju välja mõelda, kuidas lapsed sellele kõigele tulevad. Omapäid. Ja mis asja juures veel kummalisem on, nad teevad seda megakiiresti. Mul tasub ainult korraks kööki minna ja elutuppa tagasi tulles oleks sealt nagu tuumasõda üle käinud. Ei tasu vist pikemalt peatudagi sellel, et minu 2-aastane jõnglane on oma lühikese elu jooksul juba kaks telerit ära hävitanud. 42- ja 55- tollised. Esimesel juhul meil kodukindlustust polnud, aga teisel oli õnneks olemas.
Üks päev tõusid lapsed minust varem. Avasin luugid, ajasin kargu alla ja suundusin nende tuppa. Nemad seal üsna uljalt pigistasid kooritud mandariine ukse alla ning seejärel panid ust kinni ja tegid lahti. Kordasid oma tegevust seni, kuni mandariinidest sai.. püree? Ei, see oleks liiga tahke kirjeldus. Pigem mandariinimahl.
Teisel päeval oli asi tsipa hullem. Päikesekiired tungisid ruloo vahelt sisse ja aeg oli ärgata. Enda õnnetuseks olid lapsed juba üleval. Mõtlesin kaua, kas lihtsalt uppuda oma voodis teki sisse ära või võtta julgus kokku, minna nende tuppa ja seista reaalsusega silmitsi. Noh, kahjuks valisin ma selle teise ja ega ma ei kahetsegi, sest kunagi oleks pidanud ma niikuinii sinna minema… Noorem vihtus hoogsalt mopiga tantsu.. läbimärjal põrandal. Nad tahtsid mulle teha suure teene ja pesta kogu korteri põrandad ära. Välja arvata minu toa, sest seal olin mina. Hoidsin peast kinni ja tihkusin isegi paar pisarat nutta. Mõtlesin, kas pageda võimalikult kaugele või jääda.. olla.. ja koristada. Ilmselgelt mul pääsu polnud. Ahjaa, nad olid ajanud kassisita ja plastiliini ka segamini ning elutoa vaip oli vahvaid kujukesi täis.
Vahel tekib mul hirm, sest ma olen elanud 23 aastat ja mu silmad on näinud selliseid asju, et tekivad külmavärinad, kas ma tahangi näha seda, mis veel tulemas on.
Ma isegi ei suuda kokku lugeda mitme liitri piimaga on nad üritanud köögipõrandat pesta või mitu kilo makeupi on nad endale elu jooksul näkku pahteldanud või mitu pakki värvipliiatseid nad on ära hävitanud… mitu rulli wc paberit on nad korraga potti surunud…
Ma isegi ei suuda kokku lugeda mitme liitri piimaga on nad üritanud köögipõrandat pesta või mitu kilo makeupi on nad endale elu jooksul näkku pahteldanud või mitu pakki värvipliiatseid nad on ära hävitanud… mitu rulli wc paberit on nad korraga potti surunud…
Mida kõike nad ära teinud ei ole.. Ma saaks ilgelt paksu raamatu kirjutatud sellest, kui hea närvikavakoolituse nad mulle teinud on. Ja iga kord, kui keegi ütleb, et olen nõrga närviga või võtan kõike kiirelt südamesse… tahaks ausalt öeldes kuu peale saata. Kui ma olen juba läinud läbi titeoksest ja sitaga mäkerdavatest lastest, siis olen ma.. kartmatu. Ja hea närvikavaga.
Aga nagu ma ütlesin, on lapsed meie elu õied. Vahel teevad vingerpusse, vahel on nad nii võõrad, aga nad on armsaimad pisikesed siin planeedil. Jäägu mulle mõistatuseks, kust nende nii elavad ideed tulevad, miks nad teevad valesid asju, kui ma olen neile miljon korda seletanud, et nii ei tohi. Nagu mu õde ütles, kui Raimond 55-tollise teleri sisse virutas: “Ah, see on ju ainult 800eurone telekas, mis sellest ikka.” Ja mõnes mõttes nii ongi.. Asjad on ainult asjad. Lapsed on kogu eluks. Jah, nad teevad vahel asju, mis tekitab tunde, et tahaks siit maamunalt kaduda või mõtiskled enda ette, et kelle lapsed nad on, aga nad on minu omad. Elu lõpuni.
Tagantjärele mõeldes nendele asjadele, mis nad korda on saatnud, tahaks lihtsalt naerda. Võibolla on see nende viis avastada maailma ja elu, võibolla katsetavad nad emme piire. Võibolla tahavad nad teha maailmarekordi selles, kes suudab oma ema kõige rohkem närvi ajada. Who knows, aga paks nahk on sellest kõigest garanteeritud. Ok, ma nüüd lippan, Raimond on kapist kõik potid ja pannid välja tirinud ja hüüab seal köögis: “Teen süüa!”
Miks sa ei suuda oma lubadusi täita? Lubasid eelmise aasta lõpus postitada vastused meie kysimustele ja jälle seda pole … Miks siis yldse lubada ?
Kallis inimene, ma ei ole midagi lubanud. Palun näita mulle see koht, kus olen ma lubanud käsi südamel, et video tuleb vana aasta sees. Ma kirjutasin, et üritasin videot teha, aga kuna lapsed arvasid, et oleka fun emmet segada, jäi see poolikuks. Juba nokitsen selle video kallal, sest sellel nädalal on lapsed lasteaias ja minul vaba aega rohkem. Palun natuke kannatust. 🙂
Apppi, sul ikka tõesti peavad külmad närvid olema 🙂 Mul on see kõik ees alles.
Tubli oled!
Lapsed on lihtsalt väga leidlikud. Aitäh! 🙂