Huhh… ma ei teagi, kust alustada. Sain Joosepi sünniloo peale nii palju tagasisidet… Käsi südamel, ma pole vist eales ühegi blogipostituse peale nii palju tagasisidet saanud.
Tagasiside oli valdavas osas negatiivne – seda selles mõttes, et inimesed jagasid konkreetselt massiliselt oma negatiivseid kogemusi sünnituse ajal või sünnitusjärgselt kogetud…. vägivallaga, vaimse vägivallaga? Ma ei teagi, kuidas oleks õigem seda nimetada.
Kui ma guugeldan sünnitusvägivald, siis leiab ka päris palju sarnaseid lugusid, mis mulle saadeti. Emotsionaalne vägivald? Ma ei teagi, aga need lood olid kurvad. Mõni lausa nii kurb, et mina oma nibuvägivallaga võiksin üldse vait olla ja mitte halada, et keegi mu nibusid haiglas väänas. Teiste lugusid lugedes tõdesin, et mul läks veel hästi. Väga hästi.
Ma siin proovisin meenutada oma teiste laste sünde ja esimese, teise ning kolmanda lapse sünni osas ma ei mäletagi, et oleks midagi nii negatiivset kogenud – kolmandaga oli ilmselt mängus ka nibuväänaja Raja, sest ta sündis Paides ja seal polegi muud varianti. Neljanda lapsega oli ka seda nibuväänamist Raja poolt korralikult, mis nii õudsat stressi tekitas ja eilse/tänase tagasiside põhjal ma nüüd tean, et pm Eesti igas haiglas on vähemalt üks selline arst/õde, kes armastab naiste nibusid retsida.
Kogu see tagasiside läks aga mulle nii hinge. Ma lausa nutsin eile. Nii kurb on lugeda, kui paljud naised meenutavad sünnitust ja selle järgset perioodi pigem negatiivsena, traumana, millest kasvab välja hirm saada veel lapsi.
Mina unustan – esimeste lastega ei mäletagi, kas kogesin haigla personali poolt midagi negatiivset või ei. Võibolla kogesin. Võibolla ei kogenud. Aga ma unustan. Kui me Joosepiga koju saime, unustasin kogu kurbuse ja valu, mida tundsin haiglas olles, sest kodus on nii hea ja tutikas beebi minu kaisus veel parem. Kõik halb ununes.
Muidugi kalamälu mul pole ja kogemus ikka meelde jääb, aga detailselt sellised asjad suudan ma ikka unustada. Ja aastate jooksul lausa täielikult.
On aga naisi, kes veel aastaid mõtlevad sellele, kuidas nendega haiglas käituti, mis neile öeldi, mida tehti… Ja nad tunnevad hirmu. Nad kardavad lapsi saada.
Mis puudutab jällegi seda nibude ja imetamise teemat – kui paljud mulle kirjutasid ka umbes samal teemal, mida ma läbi elasin ja tänu sellisele lähenemisele tekkis neil vastikus imetamise vastu, nad ei tahtnud seda teha ja nad ei teinudki… Nad ei hakanudki lapsele rinda andma, sest neid ei aidatud haiglas piisavalt või tehti liiga palju haiget. See on kurb. Selles pole muidugi midagi ebanormaalset, kui otsustad oma lapsele rinda mitte anda, aga teades, et sa seda tahtsid ja plaanisid teha, kuid see muudeti väga ebameeldivaks esimeseks kogemuseks sinu jaoks, lausa nii vastikuks, et sa ei suutnud seda teha… see on kurb.
Ja ega mul tekkis ka haiglas olles mingi blokk – nii, kui imetamise aeg oli, vaatasin Joosepit ja mõtlesin, et ma ei taha seda teha. Et ma tean, et nii, kui hakkan Joosepit toitma, aatub see arst uksest sisse, tuleb surub oma pea mulle näo ligi ja hakkab nibusid talle suhu sakutama. Ma ei tahtnud seda. Ma kartsin seda.
Ma tunnistan ausalt ja mul on seda päriselt vastik teha – kui olin nüüd Joosepiga haiglas, olin nii suure stressi all seoses imetamisega, et tõsimeeli mõtlesin, miks… Miks ma otsustasin jälle lapse saada? Ma ei saa ju selle imetamisega hakkama, mis ema ma olen? Ja need mõtted on täiesti normaalsed, sest ma olen värske ema, mul on emotsioonid pillapalla, kõik on uus ja värske ja ma samal ajal teadsin oma peaga, et kogu see emotsioonide virrvarr on okei, aga ometi tundsin ma süüd. Ma teadsin, et kohe polegi rinnas piima ja need tilgad, mis sealt tulevad, on beebile esimestel päevadel täiesti piisav, aga ometi tundsin süüd, sest surve oli peal.
Koju jõudes lõin endale mõttes lahtise käega piki kukalt selliste mõtete eest ja tundsin mõnda aega ennast päris halvasti, et kahtlesin Joosepis teise inimese tegude tõttu. Maailma absurdseim asi, mida teha.
Vaatasin siin imetamisteemat oma eelmise lapsega ja tänu sellele, et haiglasse sain kutsuda imetamisnõustaja (millele muide haigla personali poolt ei vaadatud üldse positiivselt tol ajal), hakkas mulle imetamine kohe alguses päriselt meeldima. Panen siia ka selle postituse (ühtlasi just sain meeldetuletuse sellest postitusest, et kolmanda lapsega sain ka ikkagi ebameeldiva kogemuse osaliseks, aga noh, mul, nagu mainisin, ununeb see õnneks ruttu): https://janeblogi.ee/oh-see-imetamine/
Ma ei tea. Mida teha? Sain ka kirju, kus räägiti, et Eestis juba on inimene/inimesed, kes tegelevad haiglate personalide koolitamistega sellises olukorras. See on küll tore. Ma natuke mõistan ka, et me kõik oleme inimesed ja ei suuda 24/7 rõõmsad, toetavad ja toredad olla, aga… mingil positsioonil olles sa pead pingutama. Ja ma mõistan ka seda, et äsjasünnitanu pole mingi väike beebike, keda peab poputama ja hellitama, aga… tema olemise haiglas võiks teha võimalikult mugavaks ja koduseks, sest stress ja pinge pole ühele just sünnitanud naisele üldse kasulikud.
Küsiti ka, miks emad haiglas midagi vastu ei ütle – teate, mina ka ei julge öelda. Olen pussy, olen. Ja see on jabur, ma tean. Aga mina nt stressis olles ei tahtnud veel rohkem mingeid lisapingeid ja konflikte – mõtlesin, et savi, kolm päeva (tegelt 2, sest ühel päeval ei olnud seda naisterahvast tööl), kannatan ära ja siis saan koju ning kõike omamoodi teha.
Selle vastuütlemisega on ka nii, nagu päris paljud teist kirjutasid, et pärast kleebitakse haiglas mingi silt külge – ala ema on ebastabiilne, närvihaige, depressioonis ja mine sa tea, kuhu sind saadetakse. Oleme ju näinud küll seda Kuuuurija saadet, kus üks värske ema saadeti vaimuhaiglasse üsna pikaks ajaks ning ta ei saanud oma beebiga koos olla. Ka mingi konflikt oli haigla töötajaga.
Mina nt kartsin, et kui ei tee nii, nagu arst/õde ütleb, ei lastagi mind haiglast välja. Lihtsam oli siis kuulata sõna ja olla vait. Kuigi jah, lõpuks ma toimisin ikka nii, nagu ise heaks arvasin.
Päris mitmed kirjutasid ka eile sellist tagasisidet, kus nad ütlesid, et tunnevad nüüd hirmu üldse last saada, sest üldse on neid negatiivseid kogemusi igalpool palju kirjas. Mina kindlasti ei taha hirmutada – eile jagati ka väga positiivseid kogemusi sünnitusega ja sünnitusjärgselt, küll palju vähem, aga siiski.
Ja enamus haiglapersonali ongi toredad ja meeldivad, aga isegi see üks tõrvatilk, kes sinna meepotti ära eksib võib jätta värske ema hinge väga sügava jälje.
Minul ju ka Viljandis oli ikka muidu väga meeldiv personal – nende kolme päeva jooksul nägin nii palju erinevaid arste/õdesid/hooldajaid ja 99% neist olidki väga abivalmid, hoidsid beebil silma peal, uurisid minult, kas ma vajan midagi, aga see 1…
Ma ikka julgustan teid lapsi saama (kui te südames väga soovite ja olete selleks valmis) ja ka julgustan enda eest rohkem seisma. Ma arvan, et ainult nii saame maailma sellel teemal paremaks muuta. St mitte ainult nii, aga see on kindlasti põhiosa sellest. On paha teisele midagi halvasti öelda – ja see ei peagi toimuma ebaviisakal toonil, ma tean, aga üldse on paha mingis konfliktisituatsioonis olla kuid see on vahel vajalik, et säästa oma hinge. Päriselt.
Jane, kirjuta haiglale teabenõue. Mis siis, et sa selle nibuväänaja nime ei tea, nemad haiglas saavad vaadata, kes neil päevadel tööl oli. Selline asi on lubamatu.
Ja kõik teised, kes selle samase nibuväänajaga kokku puutunud on, tehke seda sama.
Sünnitasin 4a tagasi ja paar kuud pealegi. Täiesti masendav on mõelda, et kõige eredam mälestus on just see negatiivne osa. Nimelt ma täiesti ohjeldamatult oksendasin terve sünnituse vältel. Ehk siis u 7-8h. Iga valu vahe suruti vett ja nii kui valu tuli siis oksendasin seda vett, sappi ja jumal teab mida kõike veel. Vaene mees pm lihtsalt oli terve aeg neerukauss käes ja püüdis väga püüdlikult kõike seda kätte saada. Mida lõpu poole ja mida valusam oli, siis seda savim oli mul kuhu see roobert lendab, tuli siis tuli. Ja kui see lõppmäng käes oli, siis mäletan kuidas palatis oli ämmaemand ja koristaja. Ämmakas üritas sättida mind uutesse asenditesse ja koristaja käis muudkui oma mopiga ja kirus. Peale 7h oksendamist tuligi sealt lõpus vb paar tilka iga öökimine aga see mutt käitus nagu oma viskaks sõnnikut iga minut palati laiali. Ma ei tea kas ma tõesti ainus naine maailmas, kes sünnitades oksendas või mis aga tundsin end nagu mingi sitakott, kes meelega nende puhast haiglat rüüstab.
Issand kui kurb on kõike seda lugeda. Mäletan, et enne esimest last kartsin sünnitamist just nende lihunik-personal juttude pärast mida kuulnud olin. Õnneks mõlema lapsega oli ITK-s pigem meeldiv kogemus.
Loodan, et peagi unustad kõik halva ?
Muide, minu juulikuus sündinud poja on samuti Joosep.
Sinu lugu lugedes loodan, et minul on sellises situatsioonis jõudu ja julgust öelda, et aitäh, ma olen 2 last imetanud, ma võtan vastutuse oma lapse eest ja imetan teda nii, nagu ma soovin ja meile mõlemale sobib. Kas ma ka reaalselt pärast sünnitust ja seda emotsioonidetulva selleks võimeline olen? Ma loodan….nii enda kui lapse nimel. Ta on ka ära teeninud esimesed päevad oma rõõmsa emmega veeta. Sünd on meie jaoks ime, nende jaoks igapäevatöö, nad võiksid seda ime faktorit endale natuke tihedamini meelde tuletada ?
Pärnu haiglas käisin tegemas sünnijärgses osakonnas ,,gülkoosi ,, testi kuna kahtlustati rasedus diabeeti ja satusin sinna ootama oma protseduuri siis kui koristajad sõid . Siis ei olnud ka väga meeldiv ,et üks koristaja minu ees kes teile varsti sünnitama tuleb ,kirub kuidas peab minema koristama vanni sest ohh õudust üks sünnitaja tahtis ju vanni . Jah ma saan aru see koristaja töö pole ka mee lakkumine aga päriselt ka tulevased ja äsja sünnitanud naised ei taha kuulda seda mis koormaks nad neile nüüd on. Lisaks põiepõletikuga satusin üks Laupäev emosse ja seal muidu oli väga super meeskond aind ühele vast ülikoolist tulnud neiukesele,kes õppis registratuuris olemist oleks tahtnud küll öelda,et vabandage kas teile suhtlemist koolis ei õpetatud. Ei mingit tere ei öelnud ta vastu ja lisaks tuimalt ütleb ,,nohh tulite sünnitama v ,,. Oma arust oma kuue kuu kõhuga nii suur ma nüüd ka veel ei ole ja lisaks kes see küsib nii ,, ?♀️ Et ja paljudr haiglate personailde osas on küsitav ,et päriselt ka suva Maximq müüalt nõuuame igapäev et ta oleks tore ja adekvaatne aga miks teie poole tähtsamas asutuses seda ei või teha.
Kõik minu lapsed on Viljandis sündinud. Minu esimene laps on Joosep, nii kuus aastat tagasi veebruaris sünnitasin, siis ma tervelt kolm päeva mil pidin haiglas olema ma nutsin. Ei käinud keegi minu juures , ma ei teadnud mis ma tegema pean, laps lihtsalt nuttis. Imetamis võte oli enam vähem õige, aga miski/ega keegi ikkagi ei aidanud. Nii olin stressis peale ka haiglast lahkumist oma kuu või rohkemgi. Üritasin piiima säilitada, ennast vaos hoida, kui mees tööle läks kolisin selleks ajaks lapsega ema juurde, et ma üksi ei oleks, iga lapse nutmine ajas mind paanikasse.
Nüüd oma viimast(kolmandat) last sünnitades(mai kuuses) oli kõige piinarikkam ikka sünnitus, lapse vale asend ja kui dr Inso ütles et ma enam püsti tõusta ei tohi kuni lõpuni, see oli piinarikas. Äe oli tore, mõistev. Oli ka seekord kus keegi minu juures ei käinud, tuli ise hakkama saada. Esimese lapsega oli kõige raskem, edasi läks kergelt, teadsid mis teed ja kuidas miski olema peab. Viimasega imetamise teekond lõpes kiirelt, ainult 1,5 k, jah oleks tahtnud et pisut pikemalt asi kestaks, aga mida ei ole seda ei ole.
Minu lapsed on Kuressaares ilmavalgust näinud. Kõigi kolme ajal on juhtunud 1 inimene, kes väga ei sümpatiseeri- a’la kui küsisin, miks kanüül sellise ebatavalise koha peale pandi, oli vastus, et talle mugavam, mitte kuidas mul mugavam ja parem oleks. ( koht siis vasaku käe randme külje peal). Teisalt viimane haiglasolek oli üldse nii, et saadeti palatisse ja phm pidin ise hakkama saama- hea oli kui kolme päeva jooksul 20 korda inimesi nägin- jäeti peale keisrit täitsa ihuüksi. Õnneks oli telekas ja nunnupundar, nii et pole hullu. Siin vaadati pigem sellise pilguga, et kuna kolmas laps, siis ehk midagi oskan ja keegi nibusid väänama ei tulnud. Kui oligi midagi vaja, sain helistada(et aidataks voodist püsti)
Ka mina kogesin 2010.aastal esimese lapsega seda vaimset stressi imetamise koha pealt, kuna oli keiser, pidin rinnaga toitmiseks vaeva nägema, välja pumpama ja lapsele nibu suhu “suruma” ning samuti käidi seda nibu rebimas. Kui ma andsin mõista, et mu nibu on suurem, kui lapse suu, siis lõpuks üks ämmaemand nõustus, et ei olegi võimalik “nibu rebimisega” midagi saavutada. Õnneks mu soov rinnaga imetada siiski püsis ja saime kodus omas rahulikus mullis imetamisega hakkama.
Kui 7 aastat hiljem sündisid kaksikud ja mind püüti hakata jälle “õpetama”, siis ütlesingi, et ma imetasin oma esimest last pea 2 aastat, oskan ja saan ise hakkama… Aga mõru maik jäi sünnitusjärgses osakonnas igal juhul suhu. Sünnitasin TÜ Kliinikumis.
Tere. Minu ema sünnitas mu venna 1986 aastal. Tallinnas. Ja see mis seal toimus on tal siiani meeles kuigi nüüd vanust juba ligi 80. Kuna ta oli siis 40 vana ja vabaabielus, siis sõimati “vana lits” ja tiriti sõna otseses mõttes juukseidpidi…te ei usu seda ,praegused emad, aga see oli nii… seal oli mingi vanatüdruk õde või ämmaemand kellest räägiti legende, et mida ta kõik nende sünnitajatega tegi….
Mul kolm sünnituskogemust. Neist vaid ühega oli kõik rahulik ja muretu nii sünnituse ajal kui ka järgselt. Esimese ja kolmanda lapsega oli stressi level maksimaalne ja haiglast pääsemine oli õnnistus. Aga viimase lapsega haiglas olles ma lõpuks ütlesin ka ämmakale, kellele ei meeldinud, et ma istudes imetasin, et olen sedasi harjunud ja tunnen end just nii kõige paremini. Iga kord kui ta pärast seda veel mu juures käis, ei saanud ta ikka jätta kobisemata, kuidas temale see minu imetamisviis ikka nii vale tundub. Lasin ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja noh.. nii mõnegi sünnitusega seotud inimese kohta oleks võind kaebuse esitada, sest päris palju pandi pange asjadega ja kui julgesin midagi öelda, nähvati mulle et kui nii tark olen, mida ma üldse seal haiglas teen. Ma ei esitanud lõpuks mingeid kaebusi. Tahtsin vaid koju pääseda, kõik ära unustada. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks võinud midagi ikka kirjutada.
Selliste olukordade fikseerimiseks on haiglatel tõesti eraldi tagasiside vormid. Kõigi haiglate kohta ei tea kommenteerida, Tartu Ülikooli Kliinikumis on võimalik esitada ettepanek/tänuavaldus/kaebus siin -> https://www.kliinikum.ee/patsiendile/tagasiside/ . Saab teha nt. haiglas viibimise järgselt, kuid pole anonüümne.
Ning patsiendiohutusjuhtumi saab esitada siin -> kliinikum.ee/patsiendile/tagasiside/ohutusjuhtum/
Juhuks, kui esines juhtum, mis kahjustas/oleks võinud kahjustada patsiendi tervist ja/või heaolu ning põhjustas füüsilise või psühholoogilise kahju. On võimalik jääda anonüümseks või soovi korral mitte (saab kirjaliku vastuse e-mailile).
Nii saab “teistsugust” kohtlemist kartmata anda teada olulistest puudujääkidest, mida iga patsiendi heaolu arvestav haigla peaks soovima parandada.