Milline isekus! Eksole? Lähed baari ILMA LASTETA! Või üldse kuhugi peole. Ilma lasteta!
Kuidas sa küll julged?
See “kui sul on lapsed, siis sa polegi enam keegi muu kui lapsevanem” mentaliteet muidugi ulatub vääääga pikalt ajas tagasi ja ma üldse ei hakka siia neid vanu häid “sa oled ema, vaata, mida sa kannad” või “sa oled ema, vaata, mis pilte sa endast teed” jne jne mõtteteri siin pikalt lahti harutama, sest me ju teame kõik (eriti meie, kes me oleme emad), kuidas ühiskond ikka meid üsna rämedalt kuhugi raamidesse surub, sest meil on laps(ed). Puudu on veel see, et oleks mingi eraldi asutus rajatud, kuhu meid, nagu vange, kokku on koondatud, sest mul on küll vahel tunne nagu ma oleksin kriminaal. ?
Aga ei, mul oli asja ka siia. Ma olen jälle meediat hakanud tarbima. Öhh. Üks kõige suurem ämber üldse, kuhu astuda võib, aga noh… me kõik vahel langeme. Igatahes ma loen meediat ja ma loen kollast meediat ja ma loen seal all olevaid kommentaare ja… ma juba lähen vaikselt närvi. 😀
Ma tegelikult ju mingi osaga oma ajust tean, et nende artiklite all on enamasti… teistsugused inimesed. Ma lahterdaks nad kolme gruppi: 1. need, kes alati mõnda avaliku elu tegelast puudutava artikli all küsivad mõnitavalt, et “kes see veel enda arust on?” (khm, ma alati tahaks küsida vastu, kas ta ei tea, mis asi on google, aga hei, me ei ole ülbed, eksole) 2. need, kes arvavad, et inimene, kellest artikkel on tehtud, kolistas ajakirjaniku ukse taga seni kuni viimane oli nõus mingi artikli kokku panema ja meediasse viskama ja 3. lihtsalt lollakad.
Vot neist viimastest ma tahtsingi rääkida. Ja just emaduse teemal.
Ma siin konkreetset avaliku elu tegelast välja ei too, olen märganud, et üsna mitme erinevaga on see reaktsioon olnud samasugune. Meedias kirjutatakse:
1. Tuntud avaliku elu tegelane, kes on ka ema, on järjekordsest kallimast lahku läinud – rahva reaktsioon: issand, aga lapsed?????? Mis nende lastega on?
2. Tuntud avaliku elu tegelane, kes on ka ema, tantsib baaris mehega – rahva reaktsioon: aga lapsed? Eee.. ma arvan, et lapsi seekord baari ei võetud…
3. Tuntud avaliku elu tegelane, kes on ka ema, läks sõpradega reisile – rahva reaktsioon: appi, aga lapsed? Lapsed jäid mõneks nädalaks omapäi koju, kõigile anti saiapäts ja vorstilatt pihku ja bye. Saage ise hakkama!
Nagu vahet polegi tegelikult, mis, kes, kus, kellega ja kuidas – kui sinust tehakse mingi uudis ja sa juhtud veel õnnetul kombel lapsevanem ka olema ja just ema, sest kuulsate isade kohta ei kuule sa kunagi midagi sellist, siis on alati platsis need vennad, kellel su lastest rämedalt kahju on.
Ja muide.. need, kes iga uudisenupu all jõledalt laste pärast muretsevad, on suures osas mehed. Muretseks nad oma laste pärast ka nii hullusti, poleks meil siin Eestis see üksivanemlus nii populaarne. 😀
Ega mul endal ka olnud pealaeni olukordi, kus kuhugi lähen ja midagi teen ILMA LASTETA, siis vähemalt üks inimene ikka kirjutab ja küsib, et kus mu lapsed on. Nagu.. kus ikka? Kodus? Lasteaias? Koolis? Nende isaga? ?
Et jah. Järgmine kord, kui baari lähed, võta lapsed pärast kaasa. Mis ema sa oled, et ilma lasteta lõbutsema lähed. ?
Mul alati ka küsimus kui selliseid küsimusi kuulen ,et ,,Kas ma sain selle lapse üksi ja ta isaga üksi ei tohigi olla ? Ja siis jah see teine tase ka ,et Isad võivad nagu siis küll igalpool muretult käija aga emad mitte ? . Ning kolmas teema mille üle olen mõelnud on see ,et tänapäeva normaalsus peaks ju nagu olema see,et mõni pere otsustab et Isa jääb lapsega koju ja ema läheb tööle kui see võimalik on aga tihti kuuled ikka kritiseerimas ,,Appi kui halb ema on see või teine kes läks nüüd tööle ,üldse ei hooli lapsest v ? ,,. Aga isa võib olla tööl alati siis v.
Hahah, nii tõsi.. Siis kui lapsed olid 3 ja 5a käisime laste isaga kooos kuskil üritustel/sünnipäevadel alati ikka keegi küsis “ aga kus lapsed on?” Algul ikka alati sai öelnud vanavanematega/täide/onudega, aga lõpuks juba vastasime “jätsime nad kahekesi koju” ??