Mis just juhtus?

Okei. Mu eilne postitus läks ikka väga suurele ringile jalutama. Praeguse seisuga on see jõudnud umbes 80 000 inimeseni. Seda ma ei osanud küll oodata. Veel enam ei osanud ma oodata seda, et see postitus niiiii palju tagasisidet saab – igasugust. Väga meeldivat ja võibolla mitte nii meeldivat, aga sellega ma juba olen arvestanud. Mu prioriteet polegi kõigile meeldida.

Ma tahaks kõige pealt öelda ühe suure AITÄHI. Päriselt! Südamest! See, kuidas nii paljud inimesed ja just naised mulle kohe postkastidesse lendasid, toetasid, julgustasid, jagasid oma samasuguseid mõtteid, andsid nõu (millest paljusid ma muidugi ise meeleldi järgi ei prooviks, aga siiski – mõte loeb) ja lihtsalt olid olemas. See on vauu! Tavaliselt naised teevad naisi maha ja tõmbavad kuristikku, aga see on vauu.. nagu täiega. Miks ma rohkem siin ei hala? ? Enamus tagasisidest oli väga abistav, julgustav ja jõudu andev ja mu sees tekitas see väga hoitud tunde.

Üsna mitmed aga ei näinud vist postituse lõpus olevat kuupäeva – nii oli ka tegelikult ühe teise postitusega, kus ma rääkisin oma vaimsest madalseisust. Seal ma panin kuupäeva isegi kõige algusesse, et inimesed kindlasti märkaks. Aga ei ole hullu. Endalgi jääb vahel miski lugemise käigus märkamata. 🙂

Eelmine postitus oli kirjutatud 31.03, täna on 11.05. Ütleme nii, et varsti on kaks kuud möödas sellest päevast, mil ma ennast nii sügavas augus tundsin. Kuidas mul täna läheb? Mis ma teinud olen iseenda heaks?

Ma jagan päris palju enda instagramis – janeblogi. Kes mind seal ei jälgi, oled oodatud seda tegema. Seal on hea lihtne jagada kõike. 🙂

Aga. Märtsi lõpus otsustasin, et midagi peab muutuma. Esiteks hakkasin ma oma toidulauda üle vaatama – juba kasvõi sellepärast, et keha eest paremini hoolt kanda ja et jaksu/võhma rohkem oleks. Panin paika kindlad toidukorrad ja jälgin klassikalist taldrikureeglit – toitu kaaluda ma ei suuda siiani. Ei, selles ei ole midagi keerulist, aga keegi peaks mind ilmselt hüpnotiseerima, et ma seda kunagi vabatahtlikult tegema hakkaks.

Keegi mainis eilse postituse all ka ühte klõpsu – see on selline väike klõps, mis käib peas ära enne suurt totaalset muutust. Noh, mul ei ole seda veel olnud ja ma ei tea, kas see siis ka töötaks, kui ma endale ise selle klõpsu tekitaks. Vastu seina. Või pigem ei? Pärast on äkki vastupidine toime? ? Ok, nali.

Teise asjana vaatasin üle oma aktiivsuse – parimal päeval oli samme paar tuhat. Halvimal paarsada. Seda on vähe. Väga vähe. Pole ka mõni ime, et ma suureks olen paisunud. Söön, nagu homset päeva enam ei tule, aga liigun ikka väga minimaalselt.

Hakkasin märtsist palju rohkem liikuma – eesmärk 10 000 sammu päevas + vähemalt 5km jalutusring. See ring on enamasti ka see aeg, mil ma saan omaette olla ja see on väga mõnus aeg. Mõned üksikud korrad olen ikka selle vana hea Stockholmi sündroomi küüsi langenud ja lapsed ka kaasa kutsunud, aga üsna pea aru saanud, et ma olen ikka puhta loll inimene, kes ei oska isegi tundi aega üksinda olemist nautida. ? Üks kord läks see laste möla nii lappesse, et lasin nende isal neile järgi tulla ja jalutasin uhkes üksinduses edasi, looduse hääli ja üksindust palju palju rohkem sel korral nautides.

Teen kodus vahepeal trenni, koduse treeningkava järgi.

Hakkasin teadlikult vett tarbima – varem võis olla päevi, kus ma ei joonudki vett. Nüüd üritan vähemalt 2 liitrit päevas vett juua. Tavalist kraanivett. Vahepeal pigistan paar sidruniviilu ka sisse.

Tegin läbi ka inframati kuuri. 14 päeva. See andis väga hea nn stardipaugu kehale. Kes tahab teada, mis see on ja mida see sinu kehaga teeb, panen siia lingi, ei hakka kõike ümber kirjutama: https://kupud.ee/toode/infrapunamatt/

Ps! Minu sooduskood JANEBLOGI annab TÄNA ja HOMME seal epoes 25% SOODUKAT ja inframatile ka TASUTA TARNE pakiautomaati Eestis + saad kaasa 10 sisukile!

Inframati kuuri eel ja ka pärast panin kirja katsetuse eesmärgil ka oma mõõdud ning vahe on hämmastav:

Kaal -3,6kg

Rind -7cm

Talje -9cm

Kõht -11cm

Puus -6cm

Tuhar -5cm

Reis -4cm

Käsi -4cm

Mõõdud mõõtudeks, aga enesetunne oli ka pärast inframati kuuri palju parem. Puhitus oli kadunud, energiat palju rohkem, uni palju sügavam, hommikul võisin kasvõi kell 7 ärgata täitsa ise, ilma äratuseta ja tundsin, et ma olen päriselt puhanud.

Lisaks sellele, oli mul ülikuiv nahk, aga pärast inframati kuuri läbimist oli see nagu beebinahk. Sile, pehme, lisaniisutust ei vajanud.

Enamus nendest asjadest on püsinud siiani, v.a nahk – see on mul tõesti megakuiv ja niisutan pidevalt.

Ma väga soovitan infrapunamati kuuri läbi teha enne suve. Annab kehale väga hea stardipaugu, et sellega hakata paremaid valikuid tegema.

Aga kogu see kompott – toitumise jälgimine, sammud + 5km jalutuskäik jne, see on juba minus väga palju muudatusi teinud. Mul on tänaseks energiat ja jaksu palju rohkem, mu pea on selgem ja klaarim, ma tunnen ennast rõõmsamana ja õnnelikumana, ma näen elu palju helgematea toonides, ma suhtlen rohkem inimestega. Ja kuigi neid päevi, mil ma tunnen, et okei, see vist on nüüd samm tagasi sinna vanasse mustrisse, siis ma üritan endale teadvustada, et tagasilangused ongi okeid. Pärast tuleb lihtsalt pea püsti ajada ja edasi pushida. ?

Siin keegi tundis muret, kas ma ikka saan piisavalt oma aega, sest ma ju olen kodune ema ja neil teatavasti ongi madalseisud kiired tulema. Ojaaaa! See on nii. Sellest ma tahaks rääkida aga mingis muus postituses, muidu venib see siin liiga pikale. Mida ma aga tahtsin öelda, on see, et jah, ma olen seadnud ennast tänaseks esikohale ja püüan iga päev leida midagi, mis minu tassi täidaks, et ma suudaksin ka laste tassid täis hoida.

Nüüd aga ma lippan Viljandisse – seal avati täna Sinsay kauplus! Elagu Sinsay! ?

Aitäh! ?