Kuidas me keset ööd asjad pakkisime ja metsast põgenesime

Tahtsin juba eile meie üliägedast telkimisest rääkida, aga mul oli tuumapohmell. Ja et keegi ei saaks nüüd kommemtaariumis ohkida, et 5 lapse ema ja julgeb alkoholi poole vaadata, siis… mul oli tuumapohmelli tunne, kui täpsem olla. Eelnev päev ma ei tarbinud alkoholi, küll aga telkimine muutus selliseks seikluseks, et järgmine hommik pea lausa valutas.

Aga alkoholi tarbin ma vahetevahel küll jah. Olen ema. Julgen tunnistada. ?

Eelmise postituse lõpus ütlesin, et läheme telkima. Noh… esialgu tahtsime minna Ruhijärve RMK alale telkima ja grillima ja tsillima. Sõitsime õhtul läbi vihma sinna ja hoidsime pöidlaid-varbaid ristis, et kedagi seal juba ees ei oleks. Ilm oli nii si**, et noh… ebaloogiline oleks, kui keegi seal ees juba sellise ilmaga telgiks ju. Kuigi me ise samamoodi suundusime telkima. ?

Ilus koht oli tõesti ja kahjuks olid seal inimesed ka juba ees. Küsisime igaksjuhuks ega nad ei plaani ära minna. Ei plaaninud. Okei. Otsisime uue koha.

Kell oli mingi 21 äkki ka juba, mul koos selle paduvihma ja umbse õhuga meh meeleolu ja oleks tegelikult nii väga tahtnud koju minna, a ülejäänud seltskond oli ikka hullus telkimis/grillimishoos. ?

Uueks kohaks leidsime Paistu Põrguoru. Nimest oleks võinud juba eeldada, et seal küll ükski normaalne inimene telkida ei tahaks.

Siinkohal oleks vist paslik üles tunnistada, et mina mõtlen telkimise all seda, kui lükkan oma Audil tagumised istmed kõik alla ja magan seal oma mõnusa voodipesu vahel. ? Lihtsalt imelikult kõlaks, kui ma kirjutaks siia, et käisin autotamas.

Lastele panime muidugi telgi püsti, sest terve perega Audi Q7-sse magama me ära ei mahu. Etteruttavalt võin öelda, et tegelikult korraks isegi mahtusime, aga sellest kohe kohe.

Sõitsime siis Põrguorgu. Munakiviteed oli ka sutsu, mille ääres mingid tumedad kogud – vaatasin ja vaatasin, mis asjad need veel on kuni ühel tumedal kogul märkasin silmi. Ja sarvi. Ahah. Pullid. Kohe tee ääres. Mul pidi junn jahedaks minema.

Tegime endale ja Joosepile autosse aseme ära, lastele ajasime telgi püsti, sääsed tegid meile oma rühmitustega terrorirünnakuid, vihma sadas, õues oli kottpime ja minu tuju täiega nullis.

Lõke püsti. Liha lõkkel. Lapsed jooksid pimedas võsas ringi ja röökisid nagu mingid elajad. Ma vahepeal kutsusin neid korrale ka, sest kuigi me olime põrgus omadega, siis seal ligidal paistsid majad ka. Ma oletan, et seal võisid inimesed tahta magada.

Üks hetk viskas mul jumala üle. Ma nii tahtsin koju minna. Lapsed ajasid kettasse, sääsed ajasid kettasse, kõik oli rõve niiske, Joosep vingus, salat oli vastik…

Kui ma korraks õue läksin Joosepiga, siis kuulsin metsa poolt naise karjatust. Küsisin teistelt ka, kas nemad ka kuulsid – Hendrik ka kuulis. Geit siis ütles, et käis enne seal eemal metsa ääres ja kuulis nagu põõsas/metsas keegi räägiks ja kõnniks ringi.

Lapsed kõik muutusid ühtäkki megarahulikuks ja mu omad telki küll polnud nõus minema vaid pressisid end meie autosse. Suuremad läksid juhi ja kaasreisija istmetele. Lasid istmed alla. Mina, Geit, Joosep, Adeele ja Krissu läksime taha pikali. Oi, kui kitsas seal oli.

Üks hetk mõtlesime, et ok, paneme asjad kokku ja läheme koju ära. Kell oli 1 öösel.

See asjade kokkupanek käis küll ülikähku ja peagi sõitsingi kodu poole terve perega.

Ma ei teagi, miks see telkimine sel korral nii nihu läks. Eks me käisime samal päeval lõuna paiku ka Murru vanglas ja seal jalutasime pikalt ringi, palav oli, väss oli hiljem ilgelt suur peal. Võibolla see mõjutas ka tuju.

Ma tavaliselt pole see inimene, kes kuskilt poole öö pealt koju tormaks, kui ikka on tehtud plaan ööseks jääda. Aga läks sel korral nii. 😀