Natuke aega tagasi helistas mulle mu ema. Kuna vanem poeg on tema juures, siis on see loomulik, et ta vahel mulle helistab eks. Haaran mina siis telefoni järele ja ema küsib mult abi- tema läks pojaga poodi ja nüüd ei saa sealt tulema, sest viimane on sukeldunud mänguasjadesse ja ilma suurema kisata ei ole võimalik sealt ära saada. Ma võtsin oma jõuvarud kokku ja mõtlesin sellele, kui ema on öelnud “minuga ta käitub küll poes korralikult, kohe nii tubli poiss”. Oleks tahtnud parastada, aga vaja oli hakata lapsevanemalikult käituma. Thank god, et skype eksisteerib. Kohe sai helistatud ema telefoni Skype ja pojaga näost näkku räägitud, nagu mees mehega. 😀 Lõpuks ema lihtsalt tuli tulema sealt pojaga ja krokodillipisarad päästeti valla. Mulle nad enam õnneks ei mõju, aga nägin, kuidas ema hakkab nende all murduma.
Nüüd ma mõtlesingi kirjutada sellest, milliseid labürinte peab läbima, kui lastega poes käia. Kõige parem selle asja juures on see, et kui sa lähed poodi sisse, siis laste mänguasjad on kohe nii ette sätitud, et sa näed neid juba siis, kui pole poodi jõudnudki veel. Ja igal korral peab mõtlema, mis nüüd saab ja kas hakkab sama komejant pihta. Muidugi tahavad lapsed uusi ja huvitavaid mänguasju saada, aga minu jaoks on see liig, kui nad tahavad seda igapäevaselt. Kui ma oleksin rikas, siis miks mitte, ma kindlasti ostaksin neile kõike seda, mida nad tahavad, aga ma ei ole miljonär. Vahel saab lastele ikka ostetud erinevaid mängukanne ja arendavat staffi, aga liiale ei tohiks samuti minna. Pisem poeg ei ole hetkel sellises vanuses, kus poes end siruli visata ja röökima hakata, aga vanem juba on. Või noh, tegelt maha pikali ta end visanud otseselt ei ole, aga röökima on küll pistnud. Siiani olen suutnud kainet mõistust säilitada ja emalikult seletada, miks ta igapäevaselt endale uusi lelusid ei saa. Just palgapäevad on need päevad, kus läheme lastega poodi ja nad saavad endale paar uut kanni valida. Kodus on muidugi neid kanne juba metsikutes hunnikutes ning osad on üldse diivani alla pesusahtlisse ära pandud, mujale nad lihtsalt ei mahuks. Ma ei ütleks, et minu lapsed mänguasjadest puudust tunneks.
Kõige rohkem tõmbab mu vanemat poega igasugused mudelautod ja suured puldiga autod. Ja kui hakata hindadest rääkima, siis millegipärast tahab ta just neid kõige kallemaid… 😀 Vahel hakkab rahast kahju küll. Eriti siis, kui laps tahab endale 5-6 eurost plastmassist autot, mis kodus paari tunni jooksul laiali lammutatud juba. Siis manatakse ette vett täis kutsikasilmad ja palutakse emmel uus tuua. 😀 Mida muidugi ei juhtu, sest siis saab lapsele uuesti seletatud, et kui ta on oma auto katki teinud, siis emme ja issi ei ole tallataksod ning rahamasinad, kes kohe sõrmenipsu peale uued asemele toovad. Ühesõnaga, vanema lapsega on keeruline poes käia ilma suurema kisata. Või, tegelikult saab.. aga siis pead sa endale igal korral kaardi meisterdama, milliseid riiuleid vältida ja kust mööda hiilida nii, et laps ei mõistaks, miks selline keeruline marsruut..
Siit üks hea soovitus: kui sa oled šhopahoolik, saa endale laps ja sa hakkad päeva pealt poeskäike vihkama 😀 Sa teed kõik selleks, et sa ei peaks poodi enam minema. Koos lastega. 😀
Kallid lugejad, kas teil on hulle kogemusi? Kuidas teie lapsed poes käituvad?
Palju vastuseid:
– miks peaks üldse lastega koos poes käima,
– käituvad täiesti normaalselt. Ütled “mänguasju me igapäevaselt EI osta” ja ongi kogu lugu,
– kui käia poes harva, siis võibki lastele sealt midagi magusat lubada. siis “saavad nemad ka midagi” ja on rahu maa peal,
Kui laps on selles vanuses, et sõnad veel ei mõju (ütleme 1. ja 3. sünnipäeva vahel), siis on kõige lihtsam temaga poodi mitte minna. Miks seada titt olukorda, kus tal on kiusatus silme ees, aga kus ta veel ei mõista, miks seda ei saa? Jäta koju, autosse, käi poes vastu ööd (kapitalismi võlud – poed on 11n õhtul lahti), saada mees poodi või mida iganes.
Aga kui ei ole meest igal kellaajal võtta, sest mees käib tööl? Ei ole sellist laadi ema, kes lapsed üksinda koju või autosse jätaks.
Lahendusi leiab inimene miljoneid. Ja eriti selline inimene, kes sellises olukorras ise olema ei pea.
Aga miks peaks käima poes “igal kellaajal”?
Miks ei võiks poes käia siis, kui mees töölt tagasi?
Ja miks ei võiks poes käia töölt tulev mees ise?
Ma ei tea su laste vanust ega poe kaugust. Mul on lähima poe ukseni kodust 45 sekundit jalutamist, nii et paki piima võin ma vabalt ka väikelapse kõrvalt ära tuua. Kui pood on kaugemal, siis tuleb seal käia harvem, mõtled paari päeva menüü ette läbi. Igal juhul lihtsam kui tite mänguasjade riiuli juurest eemal hoidmine.
Aga mis siis saab, kui oled üksik ema?
Aga mis siis saab, kui mees töötab välismaal?
Aga mis siis saab, kui sul ei ole kedagi, kes su lapsi valvaks, kui sa poodi lähed?
Aga mis siis saab, kui sul ei ole kedagi, kes sinu eest poodi läheks?
Siis tõttab appi armas Kaur, kes leiab sinu probleemidele lahenduse 😀
See on siililegi selge, et üksikemadus (ja välismaal töötav mees, mis on pmst sama) ja muud sarnased juhud on keerulised. Ja neil polegi mingeid lahendusi, ei leia neid mina ega keegi teine. Aga sellest pole sa siin ju rääkinud.
Kui oled normaalne väikelapsega pere, siis korraldad elu nii, et lapsega koos olev lapsevanem käib poes võimalikult harva – seda tahtsin ma öelda. Kui sa seda ei küsinud, siis ei saanud ma su sissekandest ega küsimuses ilmselt üldse aru.
Aga SINA ei ole ju üksikema, SINU mees ei tööta välismaal. 🙂 Minu arust ei räägi Kaur üldiselt või erijuhtudest, vaid just SINU olukorrast, kus sul on mees, kes tuleb töölt ja saab poest läbi käia või kelle hoolde jätta lapsed, kui tahad ise poodi minna.
Ütlesid enne, et “Lahendusi leiab inimene miljoneid. Ja eriti selline inimene, kes sellises olukorras ise olema ei pea.” Minu arust saab sellele väga hästi vastata sellega, et kui inimene ise on sellises olukorras, siis leiab miljon põhjust, miks MITTE lahendusi leida 😀 See pole alati nii, aga tüüpiline, et mingi probleemi tõstatades annab keegi lahenduse ja siis järsku sada põhjust, miks nii ei saa 😀
Imelik, et minu postitus jätab mulje, kus ma meeleheitlikult abi palun, kuidas sellist olukorda lahendada. Oma postituse kirjutasin pigem huumori põhimõttel, milliseid olukordi olla võib lastega poes. Ja milliseid on juba olnud.
Kui Kaur minu lapse vanuseid ei tea ja oma mehest pole ma blogis kirjutanud, siis ei saa ta ju minu “olukorrast” rääkida. Postituses ei ole ma ju samuti maininud, mis kella aegadel ma poes käin või mis kella aegadel mees töö lõpetab. 😀
Ma ei ole küsinud, kas keegi oskaks mulle lahendusi välja pakkuda. 😀
Facebook on täis sissekandeid, kus inimesed on oma väikelapsega või -lastega teise maailma otsa reisinud. Heitke pilk oma sõprade FBsse või instagrammi – seal on iga kell joru pilte “mina ja mu tited jaapanis / guatemaalas / tadžikistanis / kuskõikveel”. Saadakse Osakas ja Kyotos käidud, saadakse ka Eestis poes hakkama.
Kas ma olen nutnud, et ma ei saa oma lastega hakkama? Kahju, kui nii tundus. See postitus siin on kogemuse jagamise mõttes kirjutatud 😀
Minul on 3,5a ja 1,5 kuune laps. Käin pm iga päev nendega koos poes. Mees on 4 päeva nädalas Rootsis. Suuremaga olen väiksest peale poes käinud ja mul pole never temaga probleeme olnud. Poeskäigu kultuur on suuresti ikka kasvatuses kinni.
Eks ta kipub nii olema jah 😉
OLE VAIT KAUR!
Me oleme eestis, kus kehtib sõnavabadus. Keegi ei pea vait olema 😉
Saan Kauri postituste pointidest aru küll, aga nõustun tõesti sellega, et poes lapse käitumine on kinni kasvatuses. Ma suutsin lapsena väga eeskujulik olla, elu jooksul vist olin korra silmad vesiseks ajanud kui poes uut nukku välja pandi ja ma seda tahtsin.
Pigem (nagu aru sain, et laps sinuga on poes siiski viisakas) on lapsed uskumatult kavalad ja “tundlikud” (ei leia hetkel paremat sõna). Nad katsetavad piire ja kui neil see kord-paar läbi läheb või isegi ei ole pidanud varem minema, nad tunnetavad selle “nõrgema” inimese nii kergelt ära. Eriti kui vanaemad kipuvad need head lahked olema, kes igast kommi annavad, lubavad “salaja” ema reeglitest üle astuda (võid diivanil telekat vaadates süüa vms) siis otseloomulikult nad katsetavad ka poes ja asjadega selle piiri ära. Pole mitte kui midagi imestada 🙂
Aga hakkasingi hetkel mõtlema, et Prisma on oma 5min kõndimisega mu kodupood olnud vist nüüd paar aastat ja käin ikka iga päev-ülepäeva (ja ka muudes poodides) siis hetkel ei meenu ühtegi ega viimast korda kui oleksin poes ühtegi last (ka väikest) nutmas kuulnud (ja mu trajektoor on 95% kordadest läbi mänguasjade nagu sa mainisid). Ma isegi ei ole kindel mida sellega öelda tahtsin – et tegelikult on uskumatult palju kasvatatuid lapsi poodides (või uskumatult palju neid, kes saavad mida tahavad ja ei pea röökima/nutma? :D). Igatahes kõrvaltseisjana on lapsega kaasasolevale isikule see nutmise olukord kindlasti palju hullem (nutvast lapsest kahju, mõtted kuidas olukorda lahendada, tunne, et kõik vaatavad) siis enda kohalt võin öelda, et ma tõenäoliselt ei paneks tähelegi 🙂
Minul olid need raskused siis, kui vanem poeg hakkas aru saama, kui suur on mänguasja valik poes. Tänaseks muidugi on kõik tip-top. Saame inimeste kombel poes käidud ja saab aru, et poes peab end viisakalt üleval pidama. Ema mul on selline ninnu-nännutaja 😀 Ehk siis see nõrk inimene, keda sa mainisid.
Ei, ma tõesti ei tahtnud öelda, et sa ei saa oma lastega hakkama. See-eest käisin ma ise eile lastega poes, nood hakkasid seal mürgeldama ja said tõreleda 🙂
Käitumine ja kasvatus – ei ole nii üksühele midagi. Sama pere eri lapsed võivad olla väga erinevad, ehkki kasvatus sama. Lõunamaa verd lapsed on samuti palju temperamentsemad. Mul on ugrimugri flegmaatikud, mõnes mõttes õnneks (lihtsad pidada), teises mõttes igavamad.
Head šoppamist siis kõigile 🙂
Aitäh 😉
Tere! Praegusel ajal on tõesti raske laste ja lastelastega tavalises toidupoeski käia – suvepuhkuseks tuuakse vanade juurde ja öeldakse, et see mida ei olnud oma lastele võimalik lubada, tahetakse lastelastele paremad olla.
Nägin ükspäev maavanaema 4 rüblikuga, keda ei huvitanud kanad ega jänkud, keda vaatama minna, ei kiik ega liivakast. Ei meeldinud mõte peenraid rohima kaasa minna ja maasikaid korjata, lilledest rääkimata – ainult kauplusse kommi järele!
Järgmine päev olin mina ka kaupluses, kui nad tulid. Memm vaatas- uuris toidukaupade hindu, seni rüblikud olid jõudnud pool korvi täis laduda ja loobuma nõus ei olnud. Memmel oli pensionipäev tulemata ja raha ei jätkunudki kõige jaoks – õige toit tuli osaliselt tagasi panna.
80- ndatel oli laste kasvatamine lihtne — nad nägid maast- madalast, et piim tuleb Mustikult,piimast sai koort, võid, sõira… Munad kanadelt, aga neid sai siis, kui kõik toidetud.Ka aedvili tahtis külvamist, kastmist ja rohimist, muidu saaki ei saanud. Marjapõõsastelt tuli marjad korjata, siis sai moosi ja mahla.Kartul maha panna, et sügiseks saaki saada ja vili tuli külvata- lõigata, hein teha …
Lapsed tahtsid väga abiks olla ja vahest tuli neid tagasi hoida, aga igal olid omad kohustused ja võistlused, kes paremini ja kiiremini saab.
Mänguasjadeks olid kokamängud – liivast koogid ja umbrohusupp ja müüja mäng käis puulehtedest rahaga.Pilli tehti pajuoksast, lamba seljas sai kauboid mängida, lakas magada – mida veel õnneks vaja 🙂