Kuidas ma vanadust pelgama hakkasin

Sponsoreeritud

Sõitsin üks päev autoga… ma ei mäleta, kust kuhu, aga roolis olles ma alati mõtlen sügavamatele asjadele. Ärge muretsege, nii sügavale ma ei kaevu, et liiklust ei märkaks.

Nii ka seekord – hakkasin mõtlema oma lähenevale sünnipäevale (11. detsember) ja sellele, et saan juba 30. Ega see 30 nüüd mingi muldvana ole, aga oli aegu, kus ma pidasin selles vanuses inimesi…. vanadeks. Ja nüüd olen mina see “vana”.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kui see 30 nii ruttu tuli, tuleb varsti ka 40 ja 50 ja 60… ja mind tabas väike ärevus. Isegi mitte vist selle ees, et ma vanaks saan vaid selle ees, et kunagi ma lahkun ja ma ei näe enam oma lapsi. Ma ei näe, kuidas ja mismoodi nad edasi elavad. Ma ei näe, kuidas mu lapselapsed vanaks kasvavad. Ma ei näe… mitte midagi enam, mis puudutab lapsi. See on kuidagi… hirmutav.

Ma üldiselt olen selline inimene, kes paratamatuse üle ei põe ja pead vaeva, aga vahel (õnneks juhtub seda harva ?), kui mõtlen nt vanaks jäämisele ja surmale, siis väike paanika lööb sisse. Kas see on mingi vanusega kaasnev asi?

Kommentaarid

  1. Brita says:

    Minul oli sama ärevus enne 30ndat sünnipäeva! Ma ikka kohe üldse ei oodanud seda ega tahtnud tähistada! Nüüd olen 36 ja 30ndad tunduvad ikka palju parem iga kui 20ndad eluaastad! Usun, et jõuad ka millalgi selle järelduseni. Naudi seda aega täiel rinnal! 🙂

  2. Merrr says:

    Saan samuti 30end selle kuu lõpus ja üleeile satusin endast 5 aastat nooremate seltskonda kellel samuti pisikesed lapsed siis hiljem kodus olles hakkasin ka kassima ,et appi kas ma olen nüüd igi vana kui mu laps lapsed saab võrreldes teistega kellel lapsed nooremas eas . Sest meie peres kuidagi nii läinud ,et kui ma sündisin suri mu vanavanaema kui mu ema sündis siis tema vanavanaema suri ,sündis mu tütar 10 kuud tagasi siis suri ka minu vanaema ära . Siis paneb kohe mõtlema tead . Aga samas üritasin ümberveenda end eiiiii kurjaaa ,ma pean selle müüdi tulevikus ikka murdma ja elama sajani ja nägema ära kõik oma lapselapsed jne ??

  3. Helen says:

    Ma saan järgmisel aastal 30. Ette näidata pole otseselt midagi. Depressioon, traumad, endasse sulgumine. Elu näinud omajagu, aga reaalselt ikka väga kaugel sellest, mis ma 10a tagasi ootasin või lootsin. Sinul aga, imeline naine, on hunnik lapsi, oma kodu, tuntus ja isegi ärevushäiretest hoolimata load. Oled imetlusväärne ?

    • Jane Almers says:

      Aitäh sulle! 🙂 Depressioonis ja traumades oleme kaaskannatajad – küll tuleme nendest asjadest tugevamatena välja. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

2 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

10 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

7 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

11 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari

Kuidas minust kuue lapse emme sai

Tegelt ikka veidi on ebareaalne mõelda, et MUL ON KUUS LAST! Nagu… ma poleks elus [...]

10 kommentaari

Kuidas ma oma keha tagasi igatsen

Facebook viskas mulle mälestuse aastatagusest ajast ette: Ja ma hakkasin mõtlema kohe kahele asjale, mida [...]