Miks ma tegelikult eelmisel aastal kooli ei lõpetanud?

Sponsoreeritud

Laadisin just viimased kaks hindelist tööd matemaatika kursusele ära ja tavakursustega ongi selleks aastaks kõik. Riigikaitse kursusel tegin ka hindelise töö ära, üks test peaks veel tulema ja tegelikult siis saaks öelda, et head aega tavakursused, aga kuna need testid seal üsna lihtsad on, siis ma loen ka selle kursuse juba läbinuks.

Nüüd algavad eksamikursuste tööd, mis ühest küljest on mega tüütu, sest sa oled juba …täis hindelisi töid nendes kursustes teinud ja pead veel lisaks tegema, aga mis seal ikka. Lõpp pole enam kaugel ju. Elab üle.

Aa, uurimistöö ju ka veel – ma teen praktilise tööna savist voolitud vormidesse sojavaha küünlad, mis mul juba valmis on, vaja vaid töö kirjalik osa ka valmis trükkida.

Ma olen enda üle tegelikult meeletu uhke. Eelmise aasta jaanuaris oli mu kooli- ja hingeasjades üsna nutune seis. Läksin ju ka eelmine õppeaasta 12. klassi, aga vaimselt tundsin, et ei suuda seda klassi läbi teha. Kuskil jaanuaris äkki ärkasin ja mõtlesin, et peaks hakkama kooliasjade kallal toimetama, et ehk ikka saan lõpetatud, aga üsna varsti kuhjus kõik pea kohal kokku, mis on ka loogiline, sest ma ei alustanud õppimisega mitte septembris nagu oleks võinud vaid lükkasin pidevalt neid asju edasi ja nii ma siis jaanuaris arvasin end olevat mõni superinimene, kes mõne kuuga saaks gümnaasiumi viimase klassi läbi tehtud. Unustasin vist ära, et mul on 5 last ja kodu ja sada muud asja ka, millele oma tähelepanu pean suunama.

Vajusin jaanuaris kokku. Ja tegelikult ka sellest eelmine jaanuar… ja sellest veel eelmine. Ma ei taha midagi ära sõnuda, sest praegune jaanuar veel kestab, aga… kas see on esimene jaanuar üle pikkade aastate, mil ma ei vaju kokku ja ole täielik inimvare? Sest paljude aastate eelmised jaanuarid olen ma end põhimõtteliselt iga õhtu salaja magama nutnud ja olnud üsna õnnetu.

Rääkides aga koolist, siis mind valdas juba eelmisel õppeaastal mega suur hirm lõpetamise ees… just need eksamid ja uurimistöö/lõputöö. Olenemata sellest, et õpetaja korduvalt meelde tuletas ennast eksamile registreerida, ma lihtsalt ignoreerisin seda. Ma ei teinud seda veebikeskkonda isegi mitte lahti. Ma ei tahtnud sellele mõelda.

Septembris kooli registreerides ei uskunud ma, et see aeg nii kiiresti tuleb. Mõtlesin küll, et ah, küll ma kevadeks oma hirmudest üle saan, aga ei… Kõik läks vastupidi.

Ja siis vaatasin mõru maik suus neid, kes kenasti kooli lõpetasid. Otseselt kade ei olnud, aga olin endas väga pettunud.

Nüüd on midagi teisiti… alustasin õppimistega juba septembris. Küll tasapisi, aga alustasin. Detsembriks olin juba enamus asjadega järje peal ja sain rahulikumalt võtta.

Jaanuari keskel registreerisin end eksamitele ära – minu suurim hirm oli inglise keele eksam, just suuline osa. Ma tean, et ma oskan rääkida inglise keeles – vaatan palju filme ja loen just selles keeles raamatuid, kust kõik väga hästi on külge hakanud, aga, nii, kui ma hakkan kellegi ees rääkima, veel enam, kui tegemist on võõra inimesega, ma kiilun kinni…

Sellepärast jätsin ka esialgu inglise keele suulise vastamise tegemata – kursusel on lisaks kirjalikele töödele ka üks suuline vastamine, põhimõtteliselt sama ülesehitusega nagu eksamil. Pead võrdlema/kirjeldama kahte pilti ja siis mingil teemal rääkima.

Ma alguses mõtlesin, et ei vasta seda, sest kursuse hinne kokku tuleb 3 ja mulle kärab kah. Üks hetk aga, ma ei tea, mis mulle pähe läks, kirjutasin õpetajale ja avaldasin soovi siiski suuliselt video teel see töö ära vastata. Ise ka ei uskunud. Põdesin väga hullusti, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. Korra kiilusin kinni, aga õpetaja ei vaadanud sellele viltu.

See samm, et ma suulisele vastamisele läksin, andis mulle päris mitu positiivset asja – 1. seisin oma hirmule vastu, 2. sain läbi teha eksamil küsitava (muidugi eksamil teised pildid ja teema), 3. sain lahti hirmust eksami ees.

Ma ise endale kõrgeid ootuseid ei sea, katsun iga päev natukene teha, et kooli lõpetamisele lähemal olla. Mõni päev on päris keeruline, kui lapsed kõik ümberringi ja kodus vaja ka muid asju teha, aga ma üritan mitte stressata ja võtta kuidagi nii, et kui mõni päev ei õnnestu oma aju õppimise lainele saada, siis see päev, mil õnnestub, kasutada maksimaalselt ära ja teha rohkem, kasvõi ette.

Aga ma olen enda üle ääretult uhke, et sel aastal nii kaugele olen õpingutega jõudnud ja lõpp juba käega katsutav on. Ma olen uhke, et pole käega löönud ja alla andnud. Ma olen uhke, et pole ennast läbi põletanud ja võtnud iseenda jaoks aega, et puhata ja olla. Ma olen uhke, et olen suutnud lõpuks seada ennast esikohale, sest ma ju tean, et mina olengi kõige olulisem ja kui mul kõik hästi, suudan ka teiste eest hoolt kanda ja neile parimat pakkuda.

Minus on jälle see elevus, mida tundsin natuke enne põhikooli lõpetamist. Kuigi ma õpin e-õppes, loodan südamest, et mingisugune lõpupidu või -aktus ka on, et saaks selleks puhuks omale uhke kleidi osta, soengu ja jumestuse lasta teha ning minna ja võttga uhkelt oma lõputunnistus vastu.

Ma ei karda enam lõpetada.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

9 kommentaari

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari