Ma kohe alguses juba mainin selle ära, et, kui te siit postitusest tavapärasest rohkem kirjavigu leiate, siis ärge kohe kukkuge arvama, et ma endiselt harimatu mats olen. Ma lihtsalt ei tunne oma vasaku käe pöialt enam ja ilmselt on see veel murtud ka, seega… ehk andestate.
Aga… täna ei ole kohe üldse minu päev. Ei ole. Ja, kui juba päeva alguses kõik jumala pekki läheb, siis ma tean, et läheb veel hullemaks ja targem oleks kodus istuda. Ühes toas. Teki all. Kuigi ka siis on tegelikult üsna suur oht, et ikka läheb midagi perse sorri, valesti.
Mul oli tegelikult hommikul juba mingi imelik tunne. Halb eelaimdus vms. Ma ei usu sellistesse asjadesse, muide. Aga halb sisetunne oli sellegipoolest. Pigem mõtlesin, et ehk kõht läheb korrast ära või midagi…
Ei. Ma sain autolt peksa. Läbi iseenda.
Hakkasime ennast poodi sättima. Läksin Joosepiga auto juurde, panime ta turvatooli, hakkan kõrvalreisija ust lahti tegema ja põmaki, tõmbasin ukse nurgaga endale korralikult vastu vahtimist. Korraks lõi silme eest virvendama ka, kui ma nüüd õigesti mäletan, aga ega ma 100% kindel enam pole… #peatrauma.
Sõitsime Võhmasse poodi. Ma suutsin selleks ajaks toibuda sellest tõmbasin-autouksega-endale-sisse situatsioonist, väljun autost, et poodi minna ja tunnen, et ma oleks justkui auto küljes kinni ega saa lahti.
Ja siis ma vaatasin äsja kinni löödud autoukse poole ja mu FAKING PÖIAL OLI POOLENISTI AUTOUKSE VAHEL!!!!
Ja, kui te arvate, et ma autoukse lahti tegin, et see pöidlake sealt vahelt kätte saada, siis ei. Ilmselt mu aju oli eelnevast peatraumast erroris, sest esimese hooga hakkasin ma seda pöialt sealt toore jõuga välja tõmbama. Ei toiminud. Siis sain aru, et targem oleks uks ehk lahti teha. Tegin. Sain pöidla kätte.
Hakkasin poe poole kõndima, kui pisarad mööda põske alla hakkasid voolama ja valu kohale jõudis. Korraks läks süda ka rämedalt pahaks, aga kettima õnneks ei hakanud.
Suts tagasi oleks veel jalaluud ka murdnud, sest Joosepi pisike tugitool keset pimedat tuba oli seal, kus ta ei peaks olema. #elulastega
Nüüd ma siin olen… poolt sõrme ei tunne, üleni lilla on ka. Aga samas… mul ju üks pöial veel. Seega polegi hullu väga. Otsaees on muhk. Jalad värisevad all mõttest, et ma oleks need äsja murdnud. Jne jne.
Aga lisaks pöidlale kadus ka see halb sisetunne. Järgmine kord sama tunne sees on, siis tean, et ilmselt jään mõnest kehaosast ilma. Tsau!
Minu õel juhtus sama asi,eelmine aasta,kas igaks juhuks ka arstil käisite?Tema sai kipsi peale.
Ei ole käinud. Mis ma ikka nende väärtusliku aega oma pöidlaga raiskan ?
Mul jättis laps (loe teismeline) sõrme autoukse vahele ja see sõrm ei läinud üleni lillaks ja väga hullu valu ka polnud ning sai liigutada.. aasta emana ei läinud ka kohe traumapunkti temaga aga kuna järgnevatel päevadel paistetus ei alanenud ja sõrm läks pigem valusamaks siis seadsime sammud traumapunkti.. sai kipsi 3ks nädalaks ning sõrm ei liigu siiani 100% samamoodi nagu teised liiguvad..asjast poolteist aastat möödas
Meenus kaa lugu kuidas sõbranna sünnipäeval kutsusime suure mikrobuss takso millega peole minna ja ma istusin taha istmele sõbranna ette ja ta lükkas ukse kinni minu tagant ennem kui ise istus ja mu näpp jäi kinni sinna uksevahele sain nii kõva paugu nii et sädemeid lendas.Esimese asjana kui baari kohale saime palusime jää ämbrit (õnneks oli tore teendaja ja saime)seal ma siis pea tund aega istusin näpp ämbris ja ilma erilise peotujuta oma lilla näpuga,peale seda ikka proovin ise hoolikam olla ja auto ust endajärgi kinni panna.