Eile õhtul koju sõites hakkasin mõtlema. Ma tean, ma ei tee seda väga tihti, aga, kui teen, siis mulle meeldib just roolis olles mõelda paljudele olulistele asjadele.
Kaugelt sõitsin koju, palju sain mõelda, lapsed magasid ka õnneks, muidu ei oleks sellest suht suurt midagi välja tulnud.
Ega ma vist polekski muidu sellele mõtlema hakanud, aga käisin eile külas sõbrannal, kellega polnud pikka aega näinud. Viimati suve alguses. Ja nüüd ju on suvi läbi.
Ma tean, et sa mõtled siin või juba sutsu varem, et kurat, millal see Jane juba asja juurde jõuab? 😬
Ma kohe, ma luban.
Hakkasin siis mõtisklema, et pekki, ma olen üks tänamatu mats. Ikka on veres vahel sõpruse teemal kuskil arutleda, millelegi vastata ja ma olen ikka öelnud, et mul sõpru pole ja ma pole sõbramaterjal ja… Ja siis ma eile hakkasin üle lugema neid plikse, kes mu kõrval on, hoolimata sellest, et ma ignoreerin nende olemasolu ja ikka ütlen, et mul pole sõpru, ma vihkan inimesi. 😅
Ja neid plikse on 5-6. Kui hästi venitada, saab lausa 7 kokku. Neid siis, kes on aastast aastasse mu kõrval – võibolla vahel kisume, a siis lepime jälle ära nagu täitsa täiskasvanud inimesed. Ja on ka neid, kellega ei kisu üldse. Ongi koguaeg ülimalt tšill ja mõnus. Lihtsalt võibolla ei suhtle väga tihti, aga aegajalt ikka kohtume. Kas mõne sündmuse puhul või… jah, tahtsin öelda, et niisama, aga seda pole väga juhtunud. 😅
Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema, et depressiooni täitsa üks looduslik ravivariant on inimesed ja suhtlemine. Okei, mõni suhe vajab “sutsu” ka alkoholi, et veel parem toime oleks, aga laias laastus – suhtlemine inimestega on mulle hakanud rohkem meeldima.
Ma tean, et ma olen keeruline inimene. Vahel ei ole mul üldse tuju suhelda. Ma liiga kergekäeliselt lõikan oma elust inimesi välja – kui keegi mu kohta konkreetselt valetab või pettumust väga valmistab, pole probleemi öelda bye ja mitte iial enam suhelda. Mõnega tekib igatsus, lepime ära, teisega… ei teki ja ongi suva.
Enamasti pole ma nt üldse netis suhtleja tüüpi, kui suhe eeldab ikka järjepidevat suhtlust. Mulle meeldib kokku saada, külas käia, külla kutsuda (okei, tegelt mitte, aga viimases hädas olen ikka valmis seda tegema 😅).
Olen viimasel ajal päris palju ringi trippinud, inimestega suhelnud ja avastanud, et see on muutnud mind palju rõõmsamaks, elavamaks, annab megalt energiat ja kuidagi… palju mõnusam on.
Seega ma südamest palun vabandust nende inimeste ees, kes mind taluvad ja mulle oma aega ning seltskonda pakuvad, aga keda ma olen tuimalt ignoreerinud, kui keegi küsib, kas mul sõpru on ja olen vastanud, et ei. 😬
Eile nt sõitsin Ämarisse, enne Raplat meenus, et üks tuttav elab seal (korra oleme aastaid tagasi näinud). Saatsin häälsõnumi, et kle saada aadress, tulen läbi. Ärevik minus lasi ilmselt hirmust end täis, sest Jane ei tee tavaliselt selliseid asju. Jane kähiseb nagu vampiir päevavalguse peale, kui inimesi näeb. Veel enam neid, kellega pole varem nii kohtunud.
Ma pean tunnistama, et mulle päris meeldivad inimesed ja suhtlemine. Poleks uskunudki.
Ja mul on sõpru. Palju. Sest et 6-7 on mega palju. Ja ma täiega uhke, et nad mul on!
Minu päris sõbrad on küll mu tädide lapsed ja tädid aga see eest nad on aastast aastasse olnud mu kõrval jah on samuti olnud perioode kus ei räägi ei näe aga see eest uuesti suhtlemine on nii lihtne ja mugav alati . Teisi selliseid pole ja olen nii rahul .
Oled õnnelik inimene, kui nii mitu sõpra! 😉 Mulgi 1 inimene, kellega kokku saades pole nagu aega vahel olnudki. Omad on ikka omad! 😊
Ojaa! ❤️
Mul pole üldse sõbrannasid. Mõni tuttav on, kellega aeg – ajalt suhtlen aga see pole ikka see. Meil pole mehega isegi perekonna tuttavaid, kellel külas käia või keegi käiks meil külas.
Ma olen ka see, kes võimalusel väldib suhtlemist. Lihtsalt ei vasta mingitel perioodidel kõnedele jne. No juhtub.
Sattusin meeltesegaduses (keegi liitis vms) mingisse sõbrannade otsimise gruppi. Mul tulevad külmavärinad, kui keegi postitab seal sõbranna otsimise kuulutuse, kellega chattlda, jalutada, pidutseda jne….Issand, hakata võõraste inimestega suhtlema…ei ei. Ma ei suuda tuttavaidki ära hallata 😀
Mul on kolm tõelist sõbrannat, kes ei mossita kui ma neile kolm kuud pole kirjutanud, samas alati on nad hinges ja ma ei pea muretsema et oi nii kaua pole suhelnud kas ta enam minuga rääkida tahab, pigem naerame ja naljatleme just selle üle miks pole saanud helistada.
Ja ma ei vajagi rohkem, ja ilmselt ei jätkuks ka rohkemate jaoks aega. 🩷
Sellist inimest, keda ma saaks usaldada 100%, mul ei ole. Mul vist 1 targemat sorti inimene ikka on, kes valib, mis suust välja ajab ja ei aruta mu elu, kuigi ma kõike 100% ei tea, sest tean ühiseid inimesi aga ei tunne ühiseid inimesi. Tahaks, et oleks sõbranna, kes oskaks kuulata ja kes oskaks mõista ning tean, et ei lähe kuhugi mu asju arutama ning võin 100% usaldada, kuid sellist asja vist tänapäeva maailmas ja ühiskonnas mul küll enam ei teki. Mul on kohe inimesed ümber, kes kõik asjad peavad edasi arutama, mis ta ütles 😀 aga miks ta ütles, seda ei mõisteta, ainult enda mina tasandil ja siis vaja edasi pläkutada 😀 Olgem ausad, enamus ajudeta ka, võtavad oma tunnete baasil, mitte konstruktiivselt ja ratsionaalselt. Ma olen aru saanud, et peamine, et ise üksi 100%hakkama saab, on tuttavaid, kes õnneks vahepeal aitavad, eks ma siis ise ka vahel aitab, kuid inimest, kelle peale saaksin ma 100% kindel olla, sellist pole. Kui isegi tekiks elukaaslane vms. Siis no 100% ma teda ka usaldad a ei tahaks, sest viimane on mul täielik mindfuck teema. Kõigest keerab kokku pasa ja kasutab mu vastu ära. Kui laps ei võta ravimit, siis edastatakse jutt taoliselt, et Helen on nii sitt ema ja ei anna lapsele ravimit, savi, et endal ise ka ajas keelega välja. Noh, vähemalt ühte asja on õpetanud mulle, et ma räägiksin maksimaalselt vähe ja keskenduks endale, sest ega nagunii vahet pole, mida ma üritan tõestada, või mis on tõde, sest inimesed usuvad ikka omasid ja väga häid manipulaatoreid (ning mu eks elukaaslane ongi maailma parim manipulaator). Parim osa on selle juures see, et ta tahab veel ära leppida. Aga sorry, mina õppisin teda tundma, mitte nussimise eesmärgil, ja oskan lugeda juba inimese näost, kes ühine tuttav ja tunnen väga hästi, mida ta kokku toonud on. Ja muidugi serveeritakse nii, et kuna mul enne on lahkuminekuid, et see minu süü. Alati ju teised süüdi. SAvi, et hull jälitas eksnaist peale lahkuminekut, ning eksnaine vahetas ta välja päevapealt ja jättis ta maha. Ning rohkem enne seda pole tal ka pikalt naisi olnud, isegi lühisuhted ta maha jätnud. Võtnud ta sõbrad ja pinginaabrid. Siis nojah 😀 Palju õnne eks, asi ikka pigem minus.