Istun köögis, frikadellisupi lõhn paitab ninasõõrmeid, keegi kuskil mätsutab, puhta pesu hunnik köögilaual tahab sülearvuti peale kukkuda ja ma võtan hoogu, et hakata pihta kuskilt.
Kas keegi ütleks mulle, on sellel üldse lõppu? Mul ei ole muidugi selle mõtlemise, tõmblemise ja tegutsemise vastu midagi, aga kas kodu remontimisel on iialgi päriselt lõppu tulemas? Et istud elutoas diivanil ja ühtegi ideed pähe ei turgata, mida võiks ümberringi muuta ning lihtsalt rahulikult naudid seda, mida oled juba loonud?
Kas see on ainult majas elades nii, et pidevalt tuleb tunne miskit muuta, midagi teistmoodi teha, midagi värskendada? Või korteris elavad inimesed peavad sama probleemiga maadlema? Või ainult mina olen selline, et mõnda aega olen rahul ja siis tahaks juba kodu värskendada?
Sest, kui ma korteris elasin, ei viitsinud ma üldse mõelda sellele, et mu kodus kõik omavahel sobituks, kõik oleks silmale ilus vaadata ja.. mul oli suht savi ausalt öeldes. Peaasi, et norm välja näeb, aga detailidesse ei laskunud, sest… suva.
Nüüd siin majas… iga pisidetail peab olema just see, mis ma oma peas olen kokku pannud. Ma armastan sisutamist, ma armastan remonti teha planeerida. Teha võin ka, aga, kui keegi teine tahab ise ära teha, siis võin vabalt olla moraalseks toeks ja lihtsalt vahepeal tulla ja käia küsida, et saab juba valmis ka v? 😀
Meil ju kodu tegelikult on saanud esimese kihi remondi alla juba ammu. Okei, vannituba mitte, see on nagu on… ma lihtsalt kannatan hetkel selle ära, sest see remont on väga kulukas, mul siiski on suured ideed ja unistused sellega ja seal tõesti ei taha nii, et teeme mingi kiirremondi ära ja kunagi siis teeme nii, nagu unistanud oleme.
Ülemine kolaruum, mega suur tuba, on ka meil…. kolaruum. Aga nüüd mõtlesime, et suuremad poisid võiks tegelikult rohkem privaatsust saada ja peaks nad sinna ära kolima. AGA… seal on talvel suht jahe. Õnneks tõttas appi mugavkyte.ee ja tuleb paigaldab meile sinna uue õhksoojuspumba. Okei, ma ise tegelikult kirjutasin neile ja uurisin, kas nad sooviks koostööd teha. Nad paigaldasid meile kunagi pumba korterisse, seejärel siia majja, aga kuna maja on suur, kaks korrust, siis… on neid rohkem siia vaja. 😀
Seal kolaruumis palju teha pole. Seinad ainult ära värvida ja parem valgustus sebida. Muu vaataks jooksvalt – suuremate laste toast saab mööbli ka sinna viia.
Nüüd me võtsime ette veel pisemate laste toa. Ühest seinast saime kena palgi välja. Temaatika on hoopis teine, kui see, mis ma seal kunagi planeerisin – nüüd on mets, metsloomad, fookuses rebased. Eks ma instagramis jagan protsessi rohkem. Seal saate pilku peal hoida, kuidas kõik välja kukub.
Lastetuba veel valmis ei ole, a otsapidi oleme ka juba elutoa värskendamise juures. Ja tegelikult on mul esiku osas ka juba paar uut mõtet, et… Ma ei tea. Geit muidugi ei jõua minuga tempot hoida ja ma näen, et ta närvid on vaikselt pingul, aga… kõik, mis ei tapa, teeb teda kindlasti tugevamaks. 😀
Maja tahaks väljast ka ära värvida… Selliseks tumesiniseks. Ja kõrvalhoone. Ja mängumaja. Aga ma loodan, et Geit seda ei loe. 😀 Ja tegelikult tahaks kõike korraga üldse, haha. 😀 Mul on mingi haigus vist. Palun öelge, et teil on sama haigus?
Jaa, sama haigus. Aga ma hoopis müün vana maha, ostan uue ja teen korda ning aasta pärast juba nihelen…
Ma eelistan pigem vana mööblit värskendada. Et selkega on küll nii, et pigem uut mööblit ei eelista. Tõesti viimases hädas 😀 nt nüüd elutoa laud ka nii mitut erinevat värvi olnud, sest seinavärv ja vaibad ja diivanid muutunud, a diivanilaud ikka sama olnud koguaeg. 😀
Ma otsin praegu ,,Jälle,, uut telekaalust mida pole olemas sest sellist nagu mina tahan lihtsalt ei ole olemas . Raske elu ikka see kodu sisustamise elu 😂
Ojaaa 😅😅