Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti.

Oliveril ja mul käis mitmeid külalisi – mu maailma parimad sõbrad. Tegelikult ma üldse ei plaaninud sellist koosviibimist teha, ma varasemalt kuskil kirjutasin ka, et katsikuid niimoodi eraldi pidama ei hakka, kes tahab tulla tutikat Oliveri üle vaatama, võib ju tulla, ma olen kodune.

Juhtus aga kuidagi nii, et üks pere plaanis külla tulla ja teine sõbranna ütles, et ta tuleks Oliveri üle kaema ja siis ma juba kirjutasin kõikidele sõpradele, et tulgu siis laupäeval mulle külla, teen süüa ja pakun juua ja. Ja kukkus välja ikka katsikute pidamisena. 😅

Aga tore oli. Vahelduseks täiskasvanutega rääkida ja mõtteid põrgatada.

Ma olen pärast seda nädalavahetust päris emotsionaalne. Ei tea, kas see rõõmus beebiperiood hakkab üle minema? Eile tihkusin vetsus nutta, poest koju sõites, täna hommikul lõid ka kraanid valla, kui TikTokis igasuguseid laste videosid nägin, kus lastel mingid tõsised terviseprobleemid ja kogutakse toetusi (välismaa lapsevanemad). Et ma tean, et ma ise keeran endale sellega, kui neid videosid pikalt vaatan, sest algoritm hakkabki mulle neid ette söötma, aga no… nii kahju on kuidagi… ma ei tea.

Eelmine nädal kuidagi väsitas nii ära ka. Laupäeva õhtul panin pea padjale ja kohe magasin ka. No nii väsinud olin. Öösel ei jaksanud isegi tissitada – ma ei suuda pikali asendis imetada, nii retsilt ebamugav on. Ja istuli olles ma oleks magama jäänud. Seega andsin pudelit Oliverile öösel see üks kord, mille valmistamiseks muidugi kulus hulga rohkem energiat, kui ma nüüd mõtlema hakkan.

Aga mingid väsimuseriismed on praegu ka veel alles. See on see, kui üritad maksimaalselt tegus ja toimekas olla terve nädal, siis nädala lõpuks oled nagu tühjaks pigistatud sidrun. Puhata ma ju ei oska. Üritan, aga ega ei kuku väga osavalt välja.

See nädal tõotab sutsu rahulikum tulla. Täna tegelikult oli kirjas mul vanema poja arenguvestlus, aga no… ma ei tunne end täna hästi ja lükkasin selle edasi.

Ülejäänud nädal peaks rahulikum olema. Laupäeval on selline minu päev – võtan sõbranna, kes on fotograaf ja läheme Tallinna. Mulle viskas instagramis nii ilusa fotostuudio ette ja kuigi ma esialgu mõtlesin, et ma ei viitsi siit karupepust pealinna minna, siis see kuidagi jäi sees närima ja lõpuks ikka bronnisin stuudio ära. Enne rääkisin muidugi sõbrannaga ka, et kas tahab pildistama minna. 😅

Üks nurgake on selline. Mulle nii meeldib see stiil.

Kleidile panin ka käpa peale ja lähen enne proovima, kas selga mahub.

Ei ole see kehake peale kuute rasedust enam see, aga loodetavasti mahutame ta sinna ülikaunisse kleiti ära. 😀

Ja seal samas tuleb varsti säärane nurgake, siis tahaks lapsed ka võtta ja vähemalt ühe pildi koos nendega saada, sest mul ei ole ühtegi pilti koos kõigi oma lastega ja kuna nüüd on mul kõik vajalikud lapsed olemas, siis võiks selle pildikese ju ära teha.

Tõotab selline äge päev jälle tulla! Ja ma olen Maryle võlgu ka – beebipeol pidid kõik sõbras ennustama, millal beebi sünnib. Nad muidugi teadsid, et mul keiser on tulemas, aga kuupäeva ei teadnud. Ka mina mitte. Mary siis pakkus 20.01. Esialgu pandi mulle keisripäev 21.01, aga tõsteti päev ette. Seega… ma pidin võitjale välja käristama. Saab selle ka laupäeval “kaelast ära”. 😅 Aga ma meeleldi käristan! Mary on nii tore inimene lihtsalt. 🤍

Maryle võite muidu kirjutada, kui keegi tahab ehk veel seal stuudios pildistada. Äkki ta jõuab võtta kellegi veel kaamera ette. Leiate ta instagramis või facebookis Mary Photography alt.

Mul on 80% akut. Sa ei pea vaatama. 😀

Aga säärased mõtted siis. Ma üritan kogu selle emotsionaalsuse endast nüüd välja pigistada ja jälle rõõmsal energilisel sammul edasi tatsata, nagu viimased nädalad.

Ja oi appi! Oliver on täna juba kaks nädalat meiega olnud! Jeesus, kuhu see aeg läheeeeb?????