Uuh! Tahtsin tegelikult eile õhtul siia jõuda, et möödunud päevast muljetada, aga õhtu lõpuks olin nii väsinud, et ma ei jaksanud isegi mitte mõelda.
Istun jälle köögis läppari taga, kõik käed on sel korral vabad, sest teised magavad alles. Kuna ma pean 10.45 juba koolilastele järgi minema, siis pole pointi millessegi muusse sukelduda ja pigem lihtsalt siin vegeteerida ja kirjutada.
Eile hommikul tekkis lampi tunne, et võiks teha kodus suurpuhastust. Tegelikult on viimasel ajal tunne, nagu võiks üleüldiselt elus teha suurpuhastust kuigi mul ei ole seal eriliselt palju asju või inimesi, keda eemaldada.
Eks see ilm oli eile ja on ka täna selline, et toimetakski heameelega rohkem toas. Sobilik suurpuhastuseks ja igasuguseks sorteerimiseks kodus.
Palju ma tehtud ei saanud – Kristoferi ja Joosepi toa sain korralikult puhtaks. Mänguasjad sorteerisin ära, voodi- ja kapialused tegin puhtaks, riidekapid sorteerisin ära – väiksed asjad panin kõrvale. Raamaturiiulit korrastasin. Vaatasin üle kõik ajakirjad ja töövihikud – mis pilgeni ära täidetud, need läksid tulehakatuseks.
Õhtul veel sain Adeele toaga ka ühele poole enamasti. Oliveri ja Adeele riidekapp jäi veel sorteerida, sellega tegelen täna. Aga muidu seal sai toimetatud samamoodi – mänguasjad sorteerisin ära, voodialuse tegin puhtaks, panin uue voodipesu jne.
Eile sai korraliku glitterimöllu ka. Kes storydest juba kuulis ja nägi, siis Adeele ja Joosepi rakendasin meisterdamise tegevusse selleks ajaks, kui mina seal toas koristasin. Nemad meisterdasid, mina koristasin. Nende meisterduste tagajärgi ka loomulikult. 😀
Sain palju kirju ühe story peale, kus Adeele mäkerdas selle glitteriga, mis motiveeris mind natuke rääkima sel teemal, et, kui palju lasta lastel erinevate asjadega mäkerdada ja kas on pointi selle üle närvitsema hakata.
Ma ei hakka seda siia ümber trükkima (instas saab veel kuulata mu heietusi), aga lühivastus sellele oleks, et ei ole. Las nad mäkerdavad ja möllavad, kui nad sellega kellelegi liiga ei tee. V.a mina. Ma vahel tunnen, et nad vaimselt terroriseerivad mind selliste asjadega, aga kuni nad õnnelikud on, andku minna. 😀 Õnneks on lapsed siiani pestavad. Enamus asjad niisamuti.
Aga, täna algab ju suvevaheaeg!!! Jeeeee! Kes veel rõõmustab???? Sest ma isiklikult rõõmustan veel rohkem kui eelmisel aastal, mil MINA ISE kooli lõpetasin. Miks? Mul oli väga raske õppeaasta 4. ja 6. klassis. Päris raske on kahes klassis korraga õppida. 😀
Tegelikult… sel aastal taipasin ma, et päris raske on varateismelise ja päris teismelise ema olla. Veits nagu õudusfilmis elaks. Tsutike. Ma sain olla esimest korda see näägutav ema, kelleks ma lootsin, et ma kunagi ei muutu.
Aga suvevaheaeg algab…. mõnel meist. Suurematele hakkas kool nii väga meeldima, et tahavad natuke kauem seal aega veeta. Täiendavat õppetööd tehes. Oi pekki, kui kehvasti ma end tundsin, kui selgus, et nad jäävad täiendavale õppetööle ja veel ainetes/asjades, mis pole üldse keerulised (eesti keel, tantsuõpetus – üks lastest vihkab tantsimist ja kirjandus – kohustuslike raamatute vastamine, teine vihkab lugemist kohustuslikus korras. Kui saaks ise valida, loeks meelsasti). Emale loomukohaselt hakkasin kohe iseennast süüdistama. Eriti veel nähes, kuidas teiste lapsed lõpetavad kiitustega ja kutsutakse lausa presidendi vastuvõttudele. Mitte, et nad keegi kuidagi süüdi oleks, et neil nii tublid lapsed on.
Minu lapsed on samuti tublid. Ja ma üritan ikka meenutada, et olen isegi laps olnud ja mitte viitsinud õppida, proovinud streikida õppimise vastu jne. Mul olid kõige keerulisemad klassid just 5.,6. ja 7. klass. Tegin palju poppi, ei viitsinud õppida, mind pandi lausa internaati. Jalust ära.
Aga ma ei ütleks, et olin kehva peaga. Lihtsalt ei viitsinud. Oli selline periood. Sõpradega lasime tunde üle, hääletasime teise linna, jõime, suitsetasime. Direktoriga sai vestlusi maha peetud.
Õnneks minu teismelised nii hullu ei pane ja pea on neil ka hea, aga lihtsalt on säärane periood, kus ei viitsi. Eriti nüüd õppeaasta lõpus näen, et nad on koolist väsinud. Palju tehakse laiskusvigu – kiiresti tahetakse asjad ära teha.
Ja kui te arvate, et ma ei rääkinud nendega pea iga päev, et pls keskenduge oma õppimisele, see on teie ainus kohustus ja parandage hindeid, mis veel vaja, siis oooeeehhhh….. kuidas ma rääkisin. Lõpuks näägutasin. Palusin. Parandati. Aga mitte piisavalt. Ja ma pole ema, kes läheks laps käe kõrval nende töid vastama. Ma usun, et kuskilt peaks ikka tekkima see vastutus- ja kohusetunne ka ning teadmine, et emme ei aita kõike ära teha vaid vahepeal on vaja ise ka hakkama saada. Neil muidugi mingil määral need tunded ka ikka on, aga mitte sellises mahus nagu vaja oleks.
Enda kooliajast mäletan, et ma võisin olla nii hull teismeline kui tahes, ma tegin oma kooliasjad ära. Ma õppisin alatik üksinda. Ma ei küsinud kellegi abi. Tunnis kuulasin tähelepanelikult. Kehvad hinded parandasin ära, sest ei viitsinud mina minna veel suvel ka koolipinki nühkima. Mul ei olnud selles suhtes ranged vanemad. Pigem oli neil suva. Aga mul ei olnud siiski. Kuigi tundus. Kooliasjad püüdsin alati korras hoida. Kui mitte kohe, siis selleks ajaks kindlasti, kui olulisi hindeid hakati välja panema.
Ja oi, kui palju ma olen lastele rääkinud enda kooliajast, aga siis taipasin, et olen muutumas enda emaks. Ma mäletan, kuidas ema mulle teismelisena rääkis, et mismoodi tema ajal asjad käisid ja ma pööritasin alati silmi ning mõtlesin, et ma ei viitsi seda jama kuulata. 😀 Ilmselt mu oma lapsed mõtlevad iga kord samamoodi. 😀
Kooliaasta lõpuks ma aga väsisin sellest pidevast meeldetuletusest ja mõtlesin, et võibolla ongi hea, et saavad natuke kauem koolipinki nühkida. Äkki järgmisel õppeaastal mõtlevad vähe rohkem sellele, kas suvel on ikka nii tore teha asju, mille saaks varem ära teha.
Ütleme nii, et see ütlus “väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured” peab paika. Ja mina veel kunagi heietasin, et mida suuremad on lapsed, seda lihtsamaks läheb. Ha ha. Nali minu kulul. Teismelised ajavad stressi. Ikka väga palju. Kui väiksemaid annab veel kuidagi moosida ja ära rääkida, siis suurematel on ikka enda kindel arvamus ja vankumatu olemine. Mis ei ole muidugi paha. Aga raske kohati.
Aga üks lastest lõpetas klassi lausa tänukirjaga, nii et kõik on tasakaalus. 1 vs 2 küll, aga ma ise tunnen, et asjad on tasakaalus. Ja noh, ega see täiendav õppetöö kedagi halvemaks inimeseks ei tee – ei mind emana ega lapsi. Saavadki hoopis ehk oskusi ja tarkust juurde seal õpetajaga individuaalselt õppides ja vastates. Mööda külge ilmselt alla ei jookse. Proovin mitte nii palju põdeda ja ennast süüdistada. Kuigi ma vahel leian end mõttelt, et KAS EMAKS OLEMINE ONGI PIDEV SÜÜMEKATE TUNDMINE?
Mis te teete kooliaasta lõpu puhul? Me oleme ikka esimest ja viimast koolipäeva natuke pidulikumalt tähistanud, aga sel korral on pea mõtetest tühi. Tordi tahaks ikka täna koju tuua ja üks suurematest küsis ka hommikul, et kas nemad torti ei saagi, sest peavad veel koolis edasi mõnda aega käima, aga ma lohutasin neid, et ikka saavad ja ega see “suvetöö” nii suur asi ka pole, et probleem sellest teha. Kuigi ma oma peas tegin sellest hiigelsuure probleemi, aga see selleks. 😀
Täna on plaanis ka koristada. Vähemalt pärast seda, kui poisid koolist ära toon.
Nii mõnus on ikka olla, kui tead, et kõik kapialused ja sellised peidukad on puhtad. Ka puhtuse enda pärast, aga sisimas on ka mingi rahutunne. Poleks uskunud, aga suurpuhastus ja koristamine mõjub vaimselt ka kuidagi hästi. Nagu ma kuskilt lugesin – “ma ei korista ainult sellepärast, et kodu puhas oleks vaid ka seetõttu, et hinges oleks kord” vms. Peab täiega paika.
Aga tsau nüüd! Ma peangi hakkama varsti startima ja päevaga edasi liikuma. Mõnusat suvevaheaega teile kõigile! 🫶
PS! Emad, kes selle õppeaasta üle elasid… täna võiks küll ühe vaaditäie… naha vahele keerata ja teise dimensiooni rännata. 😅 We survived!
Ma olen see nö laisk ema,lööge risti kui tahate. Olen lapsele öelnud, et kui tegemata mõni kodune töö siis öelgugi miks ta ei teinud asju ära. Olen selgitanud, et kool on koht kus õppida ja eksimine ongi okei ning ta õpib endale mitte mulle. Tal pea lõikab aga asi viitsimise taga. Mingi kohusetunne on sellega tekkinud igatahes. Loomulikult aitan, kui küsib aga nö tema eest ära ei tee. Lõpetas just 3nda
Ega ma sellesuhtes samasugune või vähemalt üritan, et kui ise oma kodutööd ära ei tee (vajadusel pakun ka loomulikult abi), siis jääbki tegemata ja selgitagu siis koolis.
Tundub, et selline suhtumine on pigem reegel kui erand. Risti ei löö, elage nagu oskate, aga teie laste õpetajate rollis küll olla ei tahaks.
Suvetöö võib muidugi aidata, aga loodan, et õpetajad on siis piisavalt ranged, et see sedavõrd ebameeldivaks muuta, et enam uuesti sama reha otsa astuda ei soovita.
Või vastupidi, ehk hakkab kool just meeldima 🙂
Ma ise loodan sama. 😅 Et see saab olema nii ebameeldiv ja lapsed uuel aastal pingutavad vähe rohkem.
Oii ma mäletan kui mu suurem laps(nüüdseks 19, lõpetab kutseka, töötab juba üle aasta kooli kõrvalt, talve lõpus kolis enda esimesse üürikasse) esimest korda suvetööle jäi. Oli ka kuues klass. Matemaatika ja kohustuslik kirjanud. Ma vist alguses süüdistasin ka ennast ja oii kuidas ma ka näägutasin terve kevade ja siis ma lõin käega. Las saab kogemuse võrra rikkamaks 😀 ja sai lausa parima sõbra sealt, kes paralleel klassist ka suvetööle jäi. Nii et mõnikord saad ka muud sealt kui ainult lisa teadmisi. Järgmine aasta ütlesin lihtsalt, et kui ei viitsi õigel ajal ära teha, siis tuleb suvel kauem käia ja nii on. Käis seitsmenda lõpus ka suvetööl 😁 kool oli mures, ma ei olnud. Miks? Sest nägin kuidas see tegelikult temas kasvatas ise vastutamist, enda asjadest hoolimist ja kohusetunnet. Veel 9 klassi keskel arvati, et ega ta ei lõpeta ja asja ei saa. Jah, ainete hinded olid kolmed, aga eksamid tega väga kõrgetele punktidele. Läks edasi oma unistuste poole, töötab enda erialal kooli kõrvalt, teenib rohkem kui ema 😊 Et mõnikord on lihtsalt vaja neisse uskuda, salaja sisemiselt muretseda, vähem näägutada 😁 Ja nendest kasvavad nemad ise, mitte need kelleks me tahame, et nad kasvaks. Sul on nii tublid lapsed ja hea lugeda, et sa ka seda osa jagad enda elust, et ühe pere lapsed võivad täiesti erinevad koolis olla.
Issand, kui hea oli seda praegu lugeda. Ja nii vajalik! Eks ma ka ühe osaga oma ajust muretsen, teise osaga taipan, et praegune pole nii määrav ja nad kõigest lapsed. 🥺