Kui lapsed ajavad nutma

Aga etteruttavalt võin öelda, et lapsed pole mind vist kunagi nutma ajanud. Võibolla väga harva, kui nad nt vihahoos ütlevad midagi, mida nad tegelikult ei mõtle päriselt ja mille tähendust nad enamasti ei teagi. Siis olen küll pisardanud, aga ka üsna ruttu leidnud asjale adekvaatse seletuse ja lõppkokkuvõttes – shit happens. 😀

Lastega on pigem vastupidi – kui sa tunned, et elus jookseb kõik nagu kokku ja seda jama on kuidagi nii palju kogunenud, et üks hetk ajab üle ääre ja kaas lendab pealt, siis just lapsed on need, kes aitavad sul selle kaane jälle üles otsida ja tagasi peale saada.

Ei, ma ei räägi sellest, et lapsed justkui oleks terapeudi ametisse pandud vaid lihtsalt lapsed oma olemusega.

Mina olen täna depressioonis. St, ega ma 100% kindlalt ei tea, mulle pole iial teste tehtud jne, aga nii palju, kui olen erinevate spetsialistide juures käinud, siis nad on seda mulle diagnoosinud (etteruttavalt: septembris lähen depreka testile lõpuks). Ja, kui ma mõtlen sellele depressiooniteekonnale, nii umbes 12 aastat olen seda käinud, siis…. lapsed on olnud need, kes mind hoiavad sinna auku kukkumast. Nad aitavad mõtteid mujale saada, nad aitavad tegevuses hoida. Tegelikult nad justkui oleksid väikesed terapeudid, aga nad ise seda ei tea. Ja palka ka ei saa. 😀

Kui ma vaatan elule tagasi ja mõtlen, kas lapsed on mind iial nutma ajanud, siis võiks laias laastus öelda, et kindlasti. Aga, kui hakata mõtlema detailselt, mis olukord oli, mis juhtus, siis tegelikult juurpõhjus pole kunagi olnud neis. Kas on sisse kogunenud korralikult mingit jama aja jooksul ja siis lapsed on öelnud midagi, mis on selle müüri sealt purustanud ja hakanud kõik vesi välja voolama või siis kuidagi oma tegemistega, aga mitte iial ei ole olnud seda, et lapsed ajavadki päriselt nutma. No v.a siis, kui nad midagi üliekstra nunnut teevad. Siis ma olen küll siin oma märgade munadega alatihti ahhetamas ja ohhtemas, et kui nunnud lapsed mul on.

Eile sai korralik peatäis nutetud. Ja siis ma tegin pildi. Ja panin instagrami. Mitte sellepärast, et kõik nüüd tormaks mulle kaasa tundma ja ninnunännutama vaid meeldetuletuseks kõigile, kes vaatavad sotsiaalmeedias ringi ja näevad ainult positiivsust, aga ise võibolla sees surevad ja tunnevad siis end veel kehvemini, et MIKS MINA EI SUUDA OLLA SAMA ÕNNELIK või MIKS MUL NII HÄSTI POLE, et tegelikult seda kurba ja muserdatud poolt on ka VÄGA PALJU, lihtsalt inimesed ei näita seda välja, mis on ka täiesti okei, sest kes tahaks terve ilmarahva ees olla haavatav? Näidata, et tal on ka raske? Sest teadagi on see ju vesi nende inimeste veskitele, keda see rõõmustab. Meil kõigil on ümber inimesi, kes tunnevad rõõmu, kui me kannatame. See on neil nagu palgapäev koos ekstra mahlaka preemiaga.

Ma mingi periood ei jaganud oma hingelist poolt üldse, just seetõttu, et ma ei tahtnud anda neile, kes sellest rõõmu saavad seda järjekordset narkolaksu. Järjekordset kaiffi.

Aga üks hetk mõtlesin, et poogen. Ma lihtsalt tahan näidata, et tänases maailmas, kus on meie kontrollida, kas me näitame ilusat või koledat või mõlemat, ma tahan jagada mõlemat poolt elust, sest sellest on abi teistele. Ja tegelikult mulle ka.

Kui need ussid saavad sellest rõõmu ja hõõruvad käsi kokku – jumala eest, palun! Olgu sul ka mõnikord tore olla, sest ma kujutan ette, et elada maailmas, kus teiste pisarad toovad sulle rõõmu…. See ei saa olla ilus maailm, kus aega veeta.

Ja miks ma siis eile nutsin? No olgem ausad, kerge alkovaib veres võis ka neid pisarakanaleid natuke lõdvendada, aga üldiselt vist ütleks, et lihtsalt elu? Abikaasa muidugi oli ka sutsuke sellest elu osast, aga üldiselt jah – kui midagi pikka aega koguneb sisse ja sa ei lase vahepeal auru välja, siis lihtsalt võibki mingi väike asi ühtäkki kogu mere valla päästa.

Miks ma lastest rääkima hakkasin, oli see, et mõned kommenteerisid seal pildi all, kus vist vihjati/arvati, et lapsed on selleks põhjuseks, aga tegelikult ei ole. Lapsed ei ole sellised. No vähemalt mul. Kindlasti võib see arvamus muutuda, kui nad teismeliseks saavad, aga kas ka siis? Mul üks teismeline on, kes vihkab kõike ja kõiki ja ega ma ei võta hinge. Halloo, ma olen ise ka teismeline olnud ja tean, et see mida üks teismeline laps sulle vihahoos ütleb, see ei ole päris ja ta ei mõtle seda niimoodi. See on mööduv.

Lõppkokkuvõttes – täiskasvanud ajavad palju rohkem nutma kui lapsed. Lapsed ON eluõied. Ja vahel ka see väetis. Aga seda on vaja, et me saaks täies hiilguses õitseda, eks.