Tahaks nutta…

Ma tegelikult juba mõnda aega blogin mujal platvormil: https://www.patreon.com/u79382873?utm_campaign=creatorshare_creator

Ma polegi seda linki avalikult niimoodi jaganud kuskil, sest ma ei hakanud seal kirjutama üldse eesmärgiga massidesse jõuda vaid lihtsalt, et oma mõttepaaki tühjendada aegajalt. Seega… te olete esimesed, kes sellele ligi saab nii.

Ja ilmselt see janeblogi.ee kaob varsti ära, sest ma ei toimeta siin ja maksta igakuiselt igasuguseid sellega kaasnevaid tasusid, tundub ka tobe. Või, kui keegi aitab mulle siia paigaldada selle, et blogi saaks tasuliseks panna, siis võin siin muidugi edasi kirjutada. See koht on olnud ju mu virtuaalne kodu umbes 13 aastat. Nunnuks on saanud!

Kuna aga siin on palju kaasaelajaid Kristoferile just tema puusahaiguse osas, kopeerin Patreonist teksti siia teile ka. Ilmselt jääb see siin lehel ka viimaseks sissekandeks ja edaspidi saate mu (vahepeal avameelsemaid) mõtteid lugeda juba sealt lingilt, mis ma ülevalpool ära märkisin.

Aitäh, et toetad! 🫶

Aga Kristoferi puusahaigusest…

Käisime täna Tallinna Lastehaiglas dr Kritt juures vastuvõtul. Kristofer on tema jälgimise all olnud alates 2020 augustist, mil tal avastati vasakus puusas Perthes. Esialgu käisime põhimõtteliselt iga kuu kontrollis, siis iga poole aasta tagant, siis aastas korra ja nüüd… Ma ei hakka ümber kirjutama, kuidas tal see avastati ja mida see täpsemalt endast kujutab, aga tahan ikka nämmutada üle, KUI vedanud meil on, et see tal nii varakult avastati. Ütleme nii, et me pole kunagi, ei meie, ei Kristofer, võtnud seda haigust kuidagi väga tõsiselt või suurelt. Et pööraks sellele pidevalt tähelepanu ja ahhetaks, et issand, me laps on haige. Vahepeal on isegi meelest ära läinud, et tal säärane asi küljes on ja nagu dr Kritt ise öelnud on – kui röntgen ei näitaks haigust, siis ega ei saaks arugi väliselt, et Kristoferil midagi oleks.

Okei, ma vist lühidalt pean ikka kirjutama, mis seal puusas tal siis toimus – reieluupea kärbus ära ja nii ootasime, et uus hakkaks asemele kasvama. Veel eelmise aasta kontrollis seda ei olnud ja dr Kritt oli juba mures, et tegelikult peaks see tal vaikselt juba taastuma hakkama. Seda aga polnud. Piirangud jätkusid – ei tohtinud hüpata, joosta ja mitte midagi sellist, mis koormaks puusa. Need piirangud muide olid tal alates algusest. Ja ütleme nii, et ta oli sellises vanuses (al. 3 eluaastast), kus on lapsele päris raske selgeks teha, et ta ei tohi joosta ja hüpata ja teha seda kõike, mida lapsed ikka sellises vanuses teevad. Eks endalgi läks aegajalt meelest ja siis vaatad, et ops, laps hüppab suvel rõõmsalt batuudil. Krissu ise on ka megatubli olnud kõik need aastad ja üritanud meeles hoida, et ta ei tohi neid asju teha. Unustanud muidugi aegajalt on, ta on ju laps.

Ta on ise ka võtnud seda haigust väga vabalt. Kuni kooliminekuni ei olnud ka valusid ega midagi. Koolis füüsiline koormus suurenes ja ikka kaasnesid aegajalt ka puusavalud. Kool sai ka info, et säärased piirangud Krissul on ning seal enamasti ikka arvestati. Natuke kettasse läksin, kui nüüd sügisel Kristofer rääkis, et sporditunnis mängisid jalkat ja kui ta oli õpetajale öelnud, et ta ei tohi joosta, vastas õpetaja talle, et ta mängiks seni teistega kaasa kuni jalg valutama hakkab ja siis võib minna pingile istuma. Loomulikult kirjutasin ma kooli ja tuletasin meelde, et võtku ikka rahulikumalt. Eks seal ka, suvi oli vahel, kõik ei seisa õpetajatel meeles. Kettas olin ikka. 😅

Mis ravi Kristofer saanud on? Alguses olid väljavaated suht kehvad ja räägiti kirurgilisest sekkumisest. Õnneks seda aga vaja ei läinud.

Füsioteraapias käis. Ujumine on megakasulik selle haigusega. Rattasõit. Kõik sellised tegevused/harjutused, kus puus ringikujuliselt saab liikuda. Neid me kodus tegime ka. Algusaastatel võimlesime kodus ka palju ja üks aeg kandis ta lausa “kosmonaudipükse”.

Ei olnud rasked aastad, ütlen ausalt. Me ise võtsime seda tšillilt, Kristofer võttis tšillilt. Kontrollis käik möödus alati tšillilt. Elasime pm nagu polekski midagi. Lihtsalt sutsu piirangutega. Ja aegajalt ikka valuvaigisteid peab juurde ostma. Aga ei midagi erilist. Täna käisime uues kontrollis ja….. isssand jumal!!!! Ma nii kartsin, et seis on sama – ei ole halvemaks läinud, aga pole ka hakanud reieluupea taastuma. Aga dr Kritt andis meile super uudised – reieluupea on taastunud. Kõik piirangud võeti maha – hüppa, jookse, tee, mis süda ihkab. Kristofer on tahtnud minna korvpalli – eelmisel õppeaastal vähemalt tahtis ja ei lubatud, sest seal palju hüppamist ja jooksmist. Nüüd saab! Dr Kritt lausa soovitas minna. Mul tuli kananahk ihule ja isegi dr Kritti enda silmis oli näha sellist rõõmutunnet Kristoferi üle. Kontrolli palus tulla nüüd kahe aasta pärast uuesti, nii igaksjuhuks, et üle vaadata.

Ma olen lihtsalt niii rõõmus. Nagu, isegi, kui me seda kõike nii tšillilt võtsime, siis ikka megahea uudis, et laps saab nüüd olla 100% laps, ilma ühegi piiranguta.

Vaatan pilte, kus Krissu oli niiii väike, kui tal see haigus avastati ja nii kuidagi nukker on olla. Heas mõttes ikka.

PS! Kui panete siin blogis otsingusse “luuhaigus”, “Perthes” või “ortopeed” leiate mitmeid postitusi sel teemal ja rohkem infot. 🙂