Praegu on esimene nädalavahetus, kus me reaalselt saame kõik koos olla. Varem olin ma põhimõtteliselt iga nädalavahetus tööl. Augustis oli mul kuus ainult üks pühapäev vaba, kõik nädalavahetused tööl. Septembris, thank god, oli mul puhkus kaks nädalat ning siis sai see aeg perega koos veedetud. Ma tõesti väärtustasin oma puhkuseid väga, sest mingil põhjusel topiti mind peaaegu igaks nädalavahetuseks tööle.
Juba eile leppisime kokku lastega ehk nad tungivalt nõudsid, et läheksime täna kelgutama. Mis mul selle vastu olla saab ja muidugi oleks me seda teinud ka siis, kui nad poleks ettepanekut teinud, sest mõnus vammus on maas, kelgud igatsevad kasutamist ja polegi koos midagi lõbusat ja vahvat pikka aega teinud.
Ma mäletan meie eelmise talve pikka kelgutamist- mitu tundi väljas möllasime, järgmine päev läksin tööle, ootasin seal kannatamatult päeva lõppu, sest mul oli üle 38 palavik ja nii ma üle pika aja haigeks jäingi. Kuigi olin soojalt riides.
Siia Lasnamäele ehitati hiljuti uhke park- erinevate vanuserühmadega lastele lahedad mänguväljakud, koertele huvitavad alad, ilusad kõnniteed, treenimisvahendid. Selle pargi üks osa on kõrge ja suur mägi, kus lapsed käivad talvel kelgutamas. Täna vaatasin ja mõtlesin, et tegelikult üsna ohtlik koht, kust kelguga alla lasta. Põhimõtteliselt on mäe kõrval kohe koerteväljak, mida ümbritseb aed ehk siis kui mäest alla lased, siis suure tõenäosusega lõpetad sa vastu aeda. Teisel pool on pink. Üks kolakas pink. Ja just sealpool, kus on mägi laugem ja võimalik väiksematel kelgutada. Mina läksin mäest alla ja olin oma lastel nii öelda seal vastus, et nad selle pingi otsa end ei kelgutaks, aga ma nägin, kuidas üks tüdruk tuli mäest alla suure hooga, napilt küll pingi kõrvalt, aga siiski sai pingi istumiosaga sellise obadus vastu nägu.
Kelgutasime tunnikese, sest Hendrik hakkas mossitama ja ei tahtnud enam seal olla, käisime poes ära ja tulime koju. Täna on selline päev, kus härra teeb oma toitu ja mina enda. Ta armastab vürtsikat toitu, aga mina midagi mahedamat, seega ma valmistasin endale ja lastele vokinuudleid kana ja köögiviljadega, härra endale aga basmati riisi kanaga ning vürtsika karri kastmega. Mõtlesime, et sööme ära, soojendame end natuke ja siis läheme tagasi kelgutama, aga ma juba tunnen, et pea hakkab valutama, külmavärinad tekivad.. ja.. ma ei taha haigeks jääda! 😀
Viimased postitused
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
5 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
7 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari