Kui mõne normaalse inimese jaoks on laupäev ja pühapäev puhkepäevad või kodus diivanil lösutamine tõeline paradiis, siis minu jaoks on töölkäimine nagu puhkus soojal maal. Päris ausalt. Mitte et ma tööl käiks, aga siis kui veel käisin, see oli just seda. Sain sellest hullumajast siit eemale, rahulikku keskkonda, normaalsete inimeste sekka. Noh ega kodus nii hull ka ei ole, aga ma vahel tõesti tunnen, et ma kaotan siin olles mõistuse.
Ühelt poolt kaks energilist last, kes avastavad (või vähemalt üritavad ja täiega tahavad, ise olles sealjuures nii noored) täiskasvanute maailma. Ja mul pole õrna aimugi, kust nad on õppinud selgeks endale selle, et lego klotsidega saab ideaalselt suitsutegemist mängida või et loomajunnid on kõige ideaalsemad mänguasjad, millega üksteist näiteks loobida? Või seda, et on jumala ok tulla oma taguotsaga minu näo juurde ja oma kehagaasid just siis välja lasta. Halvad kombed, ma ütlen, aga elan paraku teadmatuses, kust need tulnud on, sest meie ei suitseta, me ei peputa härraga üksteise nägude juures, me ei loobi teineteist sitaga. Okok, kunagi ammu küll sitaste sõnadega, aga mitte laste ees ja sellest juba sajand möödas. Ja te ei taha isegi teada, mida nad veel siin teevad, ütlevad, korraldavad, meisterdavad. Selle lõigukese lõpetaks vist sellega, et mu vanem poeg ütles mulle peale nende tagaajamist mõnda aega tagasi, et: “Emme, istu nüüd ja puhka rahus.” Ma oleks tahtnud küsida, aga mõtlesin hoopis endamisi, et kas vara pole mind veel matma hakata või. 😀
Teiselt poolt loomad. Need õudsad kuid enamjaolt nunnupallikesed, kes ajavad mu juuksed igapäevaga aina hallimaks. Üks neist arvas, et trussikuvaba hooaeg võiks alata ja rebis mu aluspesu ribadeks. Teine arvab, et mis oleks, kui hüppaks perenaisele öösel küüntega näkku. Kolmas on lihtsalt nagu topis. Ühe koha peal. Silmis selline pilk, nagu tal oleks maailmast kõrini ja me oleme siin kari lolle, kes ei oska elada. 😀
Ja siis olen mina ise. Kõige suurem hulluksajaja. Jah, ma ajan end ise hulluks. Üle mõeldes, põdedes, hirmu tundes. Ja siis ma küsin endalt, et cammoon Jane, mida sa põed. Vaatan Cv keskuses ringi ning mõtlen, et seda tööd ei taha, see ei sobi, sellega äkki ei saa hakkama? Aina suurem hirm poeb naha alla ja lasen endale ligi mõtted- äkki ma ei saagi hakkama? võibolla kukun läbi? ehk ei meeldi ma neile? võibolla olen maailma suurim puterdaja ja äpu? Lõpuks tahaks endale virtuaalse kuuli pähe lasta ja öelda: “Äkki lased püksi ka, siis oled küll läbi kukkunud.”
Räägi sellest miks selverist nii järsku ära tulid 🙂
Ma ei tea, kui eetiline oleks sellest kirjutada. 🙂
Mis sa neist loomadest juurde oled võtnud,kui jõud lastestki üle ei käi?
Kellest sa räägid? Minu jõud käib kõigest ja kõigist üle 🙂
Jõud käib üle,aga lastel mingit kasvatust küll ei paista olema
Ja seda järeldad sa ühe lõigu järgi? Medal sulle, kui analüüsiv sa oskad olla. Pole reaalset pilti silme ette vajagi. 🙂
Võid siis kuidagi viisakamalt kirjutada vms 😀
Noo ikka varasemate postituste ja fb sissekannete järgi ka
Kallis inimene, analüüsime hetkel meie olukorda. Sina raiud, et mu lapsed on kasvatamatud, mina ei saa sellega nõustuda, sest ma näen neid iga päev, elan nendega koos. Nad on jah kohati väga pöörased, aga seda on enamus väikesed lapsed, kes alles avastavad maailma. Milleni ma jõuda tahan? Selleni, et ma ei näe pointi siin vaielda. Mida me sellest saame? Sina enda spordikellale paar prossa aktiivsust või linnukese kirja, et oled täna midagi saavutanud, mina aga lihtsalt ühe kihi nahale juurde. Ehk siis mitte midagi tähtsat. Kas sa viitsid mõttetult siin pushida? Mina küll mitte. Ma arvan, et sul on targematki teha. Sain sinu esimesest kommentaarist aru, jäägu sinule su arvamus. Minu jaoks ei muutu sinu kommentaarist mitte midagi. 🙂
Kas ma kirjutaksin ebaviisakalt? 🙁 Ma mõtlen, et kas üleüldse on eetiline kirjutada põhjustest, miks ma Selverist lahkusin.
Mind küll hüvitab, miks ära tulid ja kindlasti paljusid teisi lugejaid ka, eriti kuna sa viimasel ajal tööd palju mainid. Tööandjana huvitaks mind ka põhjus, mis ajendas sind ära tulema, kui uut töökohta valmis pole vaadatud, kuidas sa oled usaldusväärne, kui otsustad lihtsalt ära minna?
Ma arvan, et kui tööandjat see huvitab, siis küsib ta seda otse minu käest. Oleks ju nii lihtsam. 🙂
Lasnamäel iga teine suitsetab! See koht pole lastega elamiseks sobiv.
Sa jätad mulje nagu mujal ei suitsetaks inimesed üldse ja tekib tunne, et sa oled suitsetanud midagi, mis su mõttemaailma on veits kahjustanud. 🙁 Kurb.
Jane! Proovi kool ära lõpetada, ära võta endale nii palju kohustusi. Vb töö mõttes proovi goworkabiti, seal on asjalikke pakkumisi ka
Kallis inimene, mida sa mõtled kohustuste all? Tööd? Minu jaoks ei ole see lisakohustus vaid asi, mis on hädavajalik. Lisakohustus minu jaoks on kool, sest raha ja äraelamine on minu jaoks tähtsamad. Mis puutub kooli, siis 11. klass on läbi. Järgmine sügis 12. klassi, seega ma olen hetkel täiesti vaba ja töö on see, mida ma vajan ja tahan, sest ma tahan olla iseseisev. Ma ei taha sõltuda teise rahakotist. 🙂
Kandideerida võid küll igalepoole kuhu meeldib, mida kaotad selle paari hiireklikkiga 🙂 kui tagasi helistatakse siis väga hea,kui mitte siis mis seal ikka…